Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Psühholoog: pokémone on püütud ka sünnituse kõrvalt

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heilika Leinus
Copy
Pokémon Go'ga liialdamine võib viia noorelt reaalsustaju.
Pokémon Go'ga liialdamine võib viia noorelt reaalsustaju. Foto: Valeriy Melnikov/Sputnik/Scanpix

Üha populaarsemaks muutuv Pokémon Go kätkeb endas lisaks liikumise positiivsetele mõjudele ka paljusid ohte, nagu näiteks mängusõltuvuse tekkimine, mis paneb inimesi pokémone jahtima väga sobimatutes kohtades ja sobimatul ajal.

«Nagu kõigi põnevate digiseadmete või äppidega, on küsimus selles, kuidas ja kui palju seda kasutada. Kui muud enam mõttes polegi, ainult see mäng, on lugu paha,» selgitas psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel. Pokémon Go on tema sõnul küll nii uus mäng, et selle mõju inimese vaimsele tervisele veel teadustöödes uuritud ei ole, kuid on arvatud, et see mäng aitab depressiivsetel inimestel, kes muidu nina kodust välja ei pista, liikuma saada. Pokémonide püüdmine annab neile indu vabas õhus tegutseda.

«Samas pole teada, kas see paneb neid tegutsema ka muudes eluvaldkondades. Kui neid huvitab ainult mäng ja mängimata on ikka väga kehv olla, siis see pole lahendus. On samuti arvatud, et näiteks ärevad inimesed saavad kergemini mängu kaudu omavahel suhtlema – samas pole teada, kas nad suhtlevad ka muudel teemadel. Sotsiaalvõrgustikud ärevaid inimesi tavaelus rohkem suhtlema näiteks ei innusta,» möönis Konstabel.

Suurim oht on Konstabeli sõnul kogu tähelepanu koondumine pokémonide püüdmisele mängu ajal. «Mingis mõttes ollakse muu maailma suhtes «pime». Füüsiliselt võivad mängijad ju õues ja põnevates kohtades olla, aga nad pole ometi selles paigas kohal – nad on mängus. Teatavasti on nägemismeele abil saadav info vaat et kõige olulisem, seega kui silmad on pööratud kogu aeg ekraanile ja juurde käib veel ka põnevus, võivad sellise «pimeduse» tõttu juhtuda erinevad õnnetused,» selgitas psühholoog.

Sarnaselt võivad õnnetused tema sõnul juhtuda näiteks siis, kui mõni väga emotsionaalne inimene chatib kõndimise ajal sõbraga ega pane enam muud maailma tähele. «Oleks huvitav teha eksperimente, et näha, kui palju detaile suudab mingis kohas pokémone püüdnud mängija sellest kohast hiljem meenutada – võrreldes kellegagi, kes seal niisama oli ja ringi uudistas.» Kui kõrvaklapid on peas, kuid silmad samal ajal jälgivad ümbrust, ei olevat asi nii hull.

Konstabeli sõnul ei mõtle hasardis inimene alati sellele, kuhu on sobilik pokémone püüdma minna ja kuhu mitte. «Sellised probleemid esinevad kõige tõsisemalt muidugi inimestel, kel on niigi impulsikontrolliga probleeme. Jutt on siis eravaldustesse sisenemisest, surnuaedadest jne. Kuuldavasti olevat üks tulevane isa üritanud pokémoni püüda ka sünnitustoas ja andis sellest ka võrgus teada. Võibolla võiks mõned elu olulised hetked siiski mängust puutumata jääda?» arutles Konstabel.

Nii nagu teistestki arvutimängudest, võib ka Pokémon Go tekitada mängusõltuvust. Konstabeli sõnul on sellel mitmeid erinevaid põhjuseid. Esiteks köidavad inimesi mängus selged sihid, konkreetsed tegevused ja selge arusaam, kuidas mängus edasi jõuda. Pokémon Go’l on üks väga konkreetne siht:  «Gotta catch t’em all» (inglise keeles pead nad kõikkõik kinni püüdma). Teiseks on konkreetsete «asjade» kogumine, kollektsioneerimine inimestele alati meeldinud – see on tuttav tegevus. Kolmandaks saab mängida ööl ja päeval, ning neljandaks on Pokémon Go’le iseloomulik käitumise püsivana hoidmiseks vajalik «preemiate» (soovitud asjade) saamise süsteem. «Kuigi pokémone on su lähikonnas päris palju, pole päris täpselt teada, kust ja millise pokémoni leiad ja sa ei tea ka, kas ikka saad ta kätte. Selline ebamäärasus ja põnevus hoiab mängu küljes kinni,» rääkis Konstabel.

« Pokémon Go tohutu populaarsuse põhjuseks arvatakse ka selle väljatuleku perfektset ajastust,» lisas ta. «Mäng pakub põgenemisvõimalust lastepärasesse nunnu-maailma ju otsesõnu igapäevaselt meie infovälja jõudvate koledate, ebakindlust süvendavate uudiste taustal. Mida suurem on negatiivse info hulk ja sellega seotud ebakindluse määr, mida keerulisem on inimestel sellest kõigest aru saada - seda rohkem otsitakse põgenemisvõimalusi. Lühikeses perspektiivis võib sellest abi olla, pikas plaanis on aga tegemist väga probleemse toimetulekustrateegiaga.»

Selleks, et vältida lapse sõltuvusse sattumist uuest ja põnevast mängust, peaksid lapsevanemad psühholoogi sõnul tähele panema sõltuvuse üldiseid tunnuseid. Ohu märgiks on kindlasti see, kui last muu elu üldse enam ei huvita ja ta tahab sõltumata kellaajast või muudest tegemistest üha rohkem mängida. Kui laps läheb väga tujust ära, kui mängida ei saa, siis viitab see samuti suurele probleemile. «Väga tõsised märgid on valetamine, reaalses elus jamade tekkimine – kui laps näiteks tõesti unustab end mängu sedavõrd, et liigub valedesse kohtadesse, käitub endale ja teistele ohtlikult, või ka valetab. Kui algab kool ja laps näiteks ei soovi olla tunnis, vaid kondab mööda koolimaja ringi, et virtuaalseid tegelasi leida – see on ka juba selge märk, et asjad on korrast ära,» lisas Konstabel.

Vältimaks lapse sõltuvusse sattumist, peaksid vanemad tema sõnul lapsega läbi arutama olukorrad, kus on sobilik pokémone püüda ja need, kus see kindlasti sobilik ei ole. Näiteks võib lapsega kokku leppida, et seda tehakse – sõltuvalt vanusest – ainult oma aias, pargis või mänguväljakul, või siis koos suurte pereliikmetega, kui nemad suudavad end paremini kontrollida. Kui laps on aga juba mängust sõltuvusse sattunud, siis peaks hakkama piirama telefoni kasutust mängu otstarbel.

«Peale selle peaksid inimesed endale meelde tuletama, et  päris reaalne, mõtetega, tähelepanuga kohalolek füüsilises ruumis, ajahetkes, teiste inimestega suheldes on see kõige olulisem. Et mängu-liikumise kõrval saaks lapsed, noored ja suured ka päriselt liikumist nautima – et nad jalutaks ja jookseks ja müraks, sest neile see tegevus tõesti meeldib, mitte et seda on mingiks virtuaalseks jahipidamiseks vaja. Ja suhtleks omavahel, sest teine inimene tundub tore ja huvitav,» pani Konstabel lapsevanematele südamele.

Tagasi üles