/nginx/o/2017/02/02/6303513t1h6d90.jpg)
Suhkur ei ole mürk, nagu viimase aja kajastused püüavad näidata. See on praktiliselt ainus energia allikas ajurakkudele, punastele verelibledele ja sugurakkudele.
Suhkur ei ole mürk, vaid eluks vajalik ühend (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene peab saama 160–200 grammi glükoosi päevas, et säiliks ajutegevus, vereloome ja silmanägemine. Kui glükoosi tase organismis on allpool ohtlikku piiri, satub inimene kriitilisse seisu ja suhkur võib olla tema jaoks elupäästja.
Suhkruga magusaks tehtud jook (soovitavalt soe) on päästev vahend suure füüsilise pingutuse korral langenud veresuhkru taseme tõstmiseks. Magusat jooki vajaksid üldjuhul ka lapsed hommikul enne kooli või lasteaeda minekut, sest nende glükogeenivaru on väike ja hommikuks ära tarbitud. Isegi tudengid minestavad hommikuses praktikumis.
Kui veresuhkur on langenud alla kriitilise piiri (nälgimine, palavik, suur füüsiline koormus, trauma...), aga inimene on veel võimeline neelama, on vaja kiiresti anda suhkrut (glükoosi, mett) sisaldavat jooki, parem kui sooja. Kui teadvus on juba kadunud, manustatakse glükoosilahust verre.
Aju tarbib kõige enam
Suhkur on käibetermin tähistamaks põhiliselt sahharoosi, aga ka teisi lihtsamaid magusaid ühest kuni kahest molekulist koosnevaid süsivesikuid. Kõige olulisem suhkur inimese organismis on glükoos: kui mõõdetakse veresuhkrut, siis mõõdetakse glükoosi hulka veres.
Veresuhkru kõige tähtsamaks rolliks on organismi rakkude energiaga varustamine. Glükoosi tarbivad küll kõik keharakud, kuid see on praktiliselt ainus energia allikas ajurakkudele, punastele verelibledele ja sugurakkudele.
Põhiainevahetuseks vajaminevast energiast kuni 25 protsenti kulub ajule, kui lisada punaste vereliblede jaoks vajalik glükoos, siis saame täiskasvanud inimese keskmiseks glükoosivajaduseks 150–170 grammi päevas. Kui oleme söönud süsivesikuid (suhkruid) sisaldavat toitu, siis osa glükoosist kasutatakse kohe rakkude energiaga varustamiseks, kui on ülejääki, siis talletub maksas ja lihastes glükoosi polümeer glükogeen, mida saab kasutada glükoosi allikana, kui suhkru tase veres langeb.
Lihastes varuks olevat glükogeeni on vähe ja seda saavad kasutada ainult lihasrakud, maksas talletatust saavad abi kõik keharakud, eelkõige ajurakud. Hästi toitunud täiskasvanud inimesel on glükogeeni varuks 18–24 tunniks, seega maksimaalselt üheks ööpäevaks. Süsivesikud on ka oluliseks ehitusmaterjaliks, kuuludes glükoproteiinide (suhkur seotud valguga) ja glükolipiidide (suhkur seotud rasvhappega) koostisse rakumembraanides. Süsivesikutel võib olla ka bioregulatoorne funktsioon, kuuludes retseptorite või hormoonide koostisse.
Glükoos tera- ja juurviljadest
Glükoosi saab täiskasvanud inimene põhiliselt tärklisest, mis on varuaineks tera- ja juurviljades. Seedimise käigus ensüümid lagundavad tärklise ja tekib glükoos, mis transporditakse verre. Glükoos on sahharoosi, maltoosi ja laktoosi koostisaine, glükoosi molekulidest on üles ehitatud polümeerid tärklis, glükogeen ja tselluloos. Tselluloosi koostises olevat glükoosi inimene ei omasta, tal puuduvad vajalikud ensüümid. Toidu koostises olev tselluloos aitab toidul seedetraktis liikuda.
Sahharoos (disahhariid) on meie kõige tavalisem lauasuhkur, mis ei ole sünteetiline aine. Teoreetiliselt on võimalik suhkrut sünteesida, kuid protsess oleks üle mõistuse kulukas ja ebaefektiivne.
Inimene kuulub imetajate hulka ja piimasuhkur laktoos on esimene süsivesik, millest lapsed elu alguses energiat saavad. Laktoosi omastamiseks vajaliku ensüümi (laktaasi) aktiivsus väheneb, kui toit ei sisalda enam laktoosi.
Fruktoos on kõige magusam suhkur, mis imendub seedesüsteemis aeglasemalt kui glükoos; mesi koosneb monosahhariididest glükoosist ja fruktoosist, vahekorras 1:1. Aeglasema imendumise pärast on fruktoosi soovitatud diabeetikutele.