Belgia tsirkusedirektor õpetab: kuidas lastega koos vingeid trikke teha
Lisatud videod

Tsirkusemotoorika annab väikestele mürakarudele ja nende vanematele võimaluse üheskoos hullata, areneda ja põnevaid trikke õppida.

Pühapäeva hommik Nõmme kultuurikeskuses. Tsirkusestuudio Folie peagi algavasse trenni oodatakse kahe- kuni seitsmeaastasi lapsi koos vanematega. See on eriline, sest kui tavaliselt juhendab mudilasi ja nende emasid-isasid treener Liina Eller, siis sel korral on Belgiast kohale sõitnud Rika Taeymans, et näidata ette harjutusi, mida tehakse tema Leuveni linnas asuvas tsirkusekoolis Cirkus in Bewegning. Seal juhendab Taeymans nädalas 72 rühma, kuhu kuulub ligikaudu 1500 last ja vanemat. Väikelaste müramishuvi nutikaks suunamiseks kasutab ta Veronica Sherborne’i (1922–1990) meetodit, mis toob akrobaatikaharjutused lasteni mängude kaudu.

Nagu alati algab tsirkusemotoorika tund ka sel korral soojendusega. Kõigepealt tuleb tirtsudel läbida takistusrada, kus ülesannete hulka kuuluvad suure palli peal seismine ja ringide tegemine, liikuva lati küljes kõõlumine, läbi toru ronimine, endast kõrgemast võimlemismatist üle ronimine ja spagaadi tegemine. Kel jõudu puudu jääb, selle aitab matist üle isa või mõni treeneritest. Viimaseid on saalis kokku kolm, sest trenni on tulnud ka tsirkusestuudio Folie juht Terje Bernadt.

Seejärel läheb asi lõbusaks ka lapsevanematele, kes saavad nüüd samuti täie hooga kaasa teha. Alguses tuleb saalis ringi joosta ja kolme plaksu peale üles hüpata, ise samal ajal kõrgele üles sirutatud parema käega lehvitades ja valjult «hoiii» hüüdes. Saal täitub väikeste ja suurte taldade müdinast ning laste kilkamisest ja hõiskamisest. Siis läheb asi veelgi naljakamaks. «Kui ütlen «istu», siis istud kiiresti maha, aga – oh häda – istusid kogemata knopka peale. Karjud «aiii!» ja hüppad jälle kiiresti püsti,» õpetab Rika. Kilkamine läheb üha valjemaks. Lõpuks tuleb juurde kolmaski harjutus. Käskluse «pikali» peale tuleb selili visata, rusikas parem käsi üles sirutada ja see siis hääleka «jess!» hüüde saatel, justkui kangi tõmmates, ruttu uuesti alla tuua.

Soojendusharjutused tehtud, kogunevad lapsed koos vanematega ringi istuma, et teha algust ühiste võimlemisharjutustega. Põnnid turnivad vanemate peal ringi, viskavad saltosid ja teevad muid trikke – paljud nii julgelt, nagu oleks see kõige harilikum pühapäevahommikune tegevus maailmas. Ometigi on mõni laps trennis alles esimest korda.

Küsimuse peale, kes ette näidata tahaks, kostab enamasti läbisegi «mina-mina-mina». Üks agaramaid on väike särasilmne Lola, kes saab nii takistusraja kui ka keerulisemate trikkidega kiiresti hakkama. Kuid leidub neidki, kes häbenevad ega taha suure rahvahulga ette tulla. Kui midagi väga valesti läheb, kipub mõni laps ka natukene tönnima, kuid see läheb üle niipea, kui midagi uut ja põnevat käsil.

Iga harjutust saadab oma lugu. Nii tehakse isa peal turnides – jah, sel korral on lastega kaasas just isad – «majale katust» ja üritatakse «uksi lahti saada» ehk kindlaid reegleid järgides täiskasvanu käte vahelt plagama pista.

FOTO: Ardi Truija

FOTO: Ardi Truija

Siis tuleb aga üks eriti huvitav lugu, mida nii mõnigi väike mürakaru pärani suuga kuulama jääb. «Kui ma olin väike, siis oli mul tädi, kes elas Aafrikas,» jutustab Rika. «See oli väga ammu. Nad tulistasid seal tiigreid ja tegid nende nahast vaipu. Enam seda ei tehta,» lisab ta ja küsib, kes tahab olla tiiger. Vabatahtliku leidnud, palub ta lapsel teha «tiigrist vaipa» – lamada kõhuli, käed-jalad välja sirutatud – ja jätkab jutustamist: «Mu sõrmus jäi vaiba alla ja tahan vaiba selle pealt ära rullida, kuid tiiger on väga tugev ja ei soovi, et teda kohalt liigutatakse.» See tähendab, et kõigepealt tuleb lastel end kõvasti mati vastu suruda, et isa ei saaks neid kätega küljelt surudes selili veeretada. Isal ei õnnestu see näiliselt kas üldse, või kui õnnestub, siis alles pika pingutuse järel. Siis vahetatakse rollid ja ennäe imet – lühikese punnimise peale õnnestub lastel vanemad selili keerata. Rüblikud kilkavad võidurõõmust ega näi üldse kahtlustavat, et paps neile asja lihtsamaks tegi.

Lugu käib kaasas ka neljakäpukil ringi liikuva isa seljas «ratsutamisega», mis küllap lapsepõlvest meeles paljudel täiskasvanutelgi. «Nüüd lähme tsirkusesse,» räägib Rika. «Seal on hobused. Mõnikord ütlevad hobused «jah-jah, tahame akrobaatidega trikke harjutada», aga vahel ei ole neil selleks tuju. Seega tuleb hobuseks kehastunud isal laps mõnel korral rahulikult endale selga istuma lubada, kuid siis jällegi perutama hakata ja neljakäpukil eest ära tõtata.

FOTO: Ardi Truija

FOTO: Ardi Truija

Kui see tehtud, harjutatakse veelgi keerulisemaid trikke, nagu näiteks «hobuse» seljas seismine ning «kiigu» asendist kahe lapsevanema õlgadele lendlemine ja seal püsti seismine. Seejärel tuleb kõrgelt ülevalt – samal ajal täiskasvanute turvalises haardes olles – pea ees tagasi alla söösta ja rahulikult selili matile maanduda.

Kõige lõpuks tehakse ka väike massaažiharjutus, kus «suurest puust» ronivad ükshaaval üles ja alla väikesed hiirekesed, kass, madu ja elevant, ning «okstel» käib toksimas ka väike linnuke.

Küsimuse peale, kuidas meeldis, vastab üks Hollandist pärit lapsevanem vaimustunult: «Väga meeldis. Kui on aega, siis tuleme teine kord jälle. Kodus teeme ka harjutusi, laps õpib ja areneb selle käigus.»

«Mulle meeldib mõte, et trenn on vanematega koos,» lisab pereterapeut Daniel Soomer. «See hoiab lapse ja vanema suhet ja annab julguse edaspidi trennis käia, sest siin on lapsel turvaline ja ta tunneb end hästi. Tulen ka kunagi tütrega tsirkusemotoorika tundi.»

FOTO: Ardi Truija

Kauaaegsed sõbrad Terje Bernadt ja Rika Taeymans.

FOTO: Ardi Truija

Miks on tsirkuseharjutused lastele kasulikud?

Rika Taeymans, Leuveni tsirkusekooli Cirkus in Bewegning asutaja ja direktor, kahe lapse ema ja liikumisterapeut.

Tsirkuse juurde jõudsin 26-aastaselt, ülikooli­õpingute ajal Londonis. Enne seda õppisin ülikoolis kehalise kasvatuse õpetajaks ja psühhomotoorika terapeudiks. Sel ajal ei teinud peaaegu mitte keegi Euroopas väikelaste akrobaatikat. Belgiasse tagasi tulles mul vedas. Brüsselis oli just avatud tsirkusekool, kus õpetati lapsi. Sealt edasi läksin Leuvenisse, kus avasin oma tsirkusekooli. Olen sellest ajast peale lastega tegelenud, kuid praegu on saanud minu suureks hobiks ka nn sotsiaalne tsirkus – käin tsirkusetunde andmas vanglas, puuetega inimestele ja pagulastele.

Väikestele lastele meeldib ringi mürgeldada ja igasuguseid asju teha. Ema või isaga harjutades tunnevad nad end turvaliselt. Akrobaatikat harrastades kasvab nende kehateadlikkus, nad arenevad kiiremini, õpivad ka õigesti kukkuma ja trikke tegema. Lapsed õpivad vanematega koos tegutsema. Vahetan oma tundides sageli rolle, sest ka lapsed tahavad vahel ohjad enda kätte haarata, ja nii õpivad lapsed ja vanemad üksteist usaldama. Vanematega trenni tulles on igal lapsel ka oma isiklik õpetaja, see aitab neil palju kiiremini areneda. Isad-emad teavad kõige paremini, missuguseid harjutusi just nende tütrel või pojal kõige rohkem vaja on, kuid igal lapsel on vaja liikuda.

Kõige olulisem on see, et lapsel ja vanemal oleks koos lõbus. Mõned vanemad kardavad ka paaniliselt, et laps võib kukkuda ja end vigastada. Neid tuleb natukene harida. Kui lapsed kukuvad, siis on see tegelikult hea, sest siis nad õpivad. See on elu. Kõik me teeme vigu ja proovime uuesti. Mõned lapsed oskavad väga hästi kukkuda, kuid teistel tuleb seda tükk aega harjutada.

Terje Bernadt, Tallinnas asuva tsirkusestuudio Folie asutaja ja direktor, endine akrobaat, kahe lapse ema.

Minu ja Rika koostöö algas 2005. aastal, kui Berliinis kohtusime. Cirkus in Bewegning on mänginud tsirkusestuudio Folie arengus väga olulist rolli. Oleme Belgia kolleegide kogemusest väga palju õppinud. Näiteks tõime sealt Eestisse kurikatega grupižongleerimise.

Ma ise olin 11-aastane, kui vanemad mind esimest korda Tallinnas Mustpeade majja akrobaatikatrenni viisid. Olin väga painduv, tegelenud varem iluuisutamise ja iluvõimlemisega. Hiljem sai hobist elukutse. Olen olnud 20 aastat tsirkuseartist, ja mulle meeldib ka väga olla õpetaja ja lavastaja. Meeldib töötada noorte inimestega, kellel silm särab ja kes on ausad ja motiveeritud.

Tsirkusemotoorikaga alustades võib laps jätkata ükskõik millise spordialaga, sest akrobaatika on kõikide spordialade alus. Tsirkusetunnist saavad lapsed lisaks suurepärastele füüsilistele oskustele kaasa ka pehmed väärtused. Meie kooli filosoofia on, et lapsepõlv on ainult üks kord ja see võiks olla tore. Ka meie töö on hoolitseda selle eest, et lastel oleks tore.

Igal aastal ja igas rühmas on lapsi, kes muutuvad eriti südamelähedaseks, näiteks selle pärast, kuidas nad teistest hoolivad. Juhendan tänavu ka kaheksa-aastasi lapsi. Üks tüdruk ei saa nii palju kaasa teha kui teised, tal on hirm. See, kuidas teised tal käest kinni võtavad ja teda julgustavad, on hästi südantsoojendav. Hoolimine, meeskonnatöö ja kokkuhoidmine on meie jaoks väga olulised. Enamikust meie õpilastest ei saa professionaalseid artiste, kuid nad õpivad tsirkuse tegemise protsessi nautima ja üksteist austama. See on tänapäeva ühiskonnas hästi oluline: teha koostööd, austada üksteist ja olla Inimene suure tähega.

----------

Hiljuti ilmus eesti keeles Rika Taeymansi ja Laura van Bouchouti raamat «Miku akrobaatika», kust lapsed ja vanemad saavad õppida paljude põnevate trikkide tegemist.

Tsirkusemotoorika tund toimub Nõmme kultuurikeskuses igal pühapäeval kella 9.45–10.45.

Tagasi üles