Eksperdid selgitavad: mida teha, kui lapse kasvatamisel mõistus otsa saab

Kui lapsed ulakaks muutuvad, võib heast nõuandest palju abi olla. Foto: Scott Griessel / Panther Media / Scanpix

Laps jonnib, ropendab, ei taha magama jääda või satub koolis kiusajate sihtmärgiks? Sellistes ja paljudes teisteski olukordades tunnevad vanemad end sageli abituna, kuid tegelikult ei ole enamik neist olukordadest ekspertide hinnangul sugugi lootusetud.

Laste kasvatamise kohta esitatud lugejate küsimustele vastavad pereterapeut Kadri Järv-Mändoja ja tervise arengu instituudi nõustaja Ly Kasvandik.

- Mu poeg saab varsti kaheseks, aga üldse sõna ei kuula. Ta ei räägi ka eriti, mõne üksiku sõna. Tundub, nagu ta ei saaks üldse käsklustest või ka muust jutust aru. Lasteaias on vist tubli poiss, aga kodus – halb öelda – nagu metslane. Ta kisub asju laualt maha, lööb, jonnib jne. Külaliste juures käitub ka mõnikord samamoodi. Kas peaks minema psühholoogi juurde või on see selles vanuses normaalne? Kas löömisele peaks eraldi tähelepanu pöörama?

Kadri Järv-Mändoja:

Teie laps on vanuses, mis on paras väljakutse. On eakohane, et ta tahab uurida maailma, katsetada piire ja panna proovile oma arenevaid oskusi. Kuna ta ennast veel kõnega väljendada ei oska, siis on sagedasem ka tugevate tunnete väljendamine lüües.

Kõik see aga ei tähenda, et vanem laseb lapsel teha asju, mis pole lubatud. Oluline on osata piire kehtestada ja olla järjepidev käituma õpetamisel. Tõhus piiride seadmine eeldab, et olete korraga nii nõudlik kui ka last toetav ja tema tundeid aktsepteeriv. Näiteks võiks lapsele öelda: «Sa oled pettunud, aga ma ei luba sul lüüa. Ma saan haiget.» Seda tuleks teha range häälega, aga kindlasti mitte karjudes või last muul moel hirmutades. Tõhus piiride seadmine ei saa toimuda läbi karistuste, mis pikemas perspektiivis hoopiski probleeme süvendavad.

Arvestada tuleb ka sellega, et laps võib väsimuse tõttu olla pidurdamatu ja mitte sõna kuulata. Lapse aju need osad, mis tegelevad käitumise juhtimise ja tunnete kontrollimisega, väsivad näiteks lasteaiapäeva lõpuks ära. Kui aias olles laps pingutab, et hästi käituda, siis kodus ta seda enam ei jaksa. Nii võivad õhtud mööduda jonni ja nutuga. Vanem saab siin pakkuda toetust ja aidata lapsel rahuneda.

Kui tunnete, et vajate abi ja nõuannet, siis võib alati pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole, kes aitavad teil oma lapse käitumist paremini mõista ja suunata. Soovitan osaleda ka mõnel loengul või koolitusel, mis nende teemadega tegeleb ja kus saab lapse arengu kohta rohkem infot. Lisaks mõned raamatusoovitused, mida selles vanuses laste vanemad võiksid lugeda:

• I. Filliozat «Minu mõistus on otsas»: http://www.apollo.ee/minu-moistus-on-otsas.html
• D. Siegel ja T. Bryson «Lapse ajukeskne kasvatus“: http://www.apollo.ee/lapse-moistuse-areng.html

- Kuidas harjutada pea kolmeseks saavaid (05.03.2017) kaksikuid maga jääma? Kuni 2016. aasta lõpuni toimis kõik rahulikult ja lapsed uinusid umbes 20 minuti kuni ühe tunniga. Erilisi probleeme sellega ei olnud. Siis aga toimus täiesti äkki pööre ja enam nad oma voodis (väikelapse tavavoodis) magama nõus ei ole. Lapsed segavad üksteist, kardavad igasuguseid tänavalt tulevaid helisid (saluut, autode liikumine jne). Magama paneme kaasaga lapsi kordamööda õhtuti, et üks saaks vähegi puhata aga tihtipeale lõppeb see sellega et ühe vanema närvid on nii krussis, et teine peab ka sekkuma. Krussis närvidega vanem läheb siis allkorrusele rahunema. [---] Oleme küll püüdnud nii ja naa, aga ei miskit. Alustame magamist alati lastevoodites (kell 21.00), aga ööseks (kell 23.30–24.00) kolivad nad ikka suure nutuga vanemate voodisse. Seal siis unuvad hetkega ja probleemi magamisega ei ole. Kuidas saada lapsed normaalselt oma voodites magama?

Kadri Järv-Mändoja:

Teie kirjast ei selgu, kuidas magama panek teie peres käib, millised on rutiinid ja mida lapsed täpsemalt teevad, kui nad jonnivad ja mida teete siis teie, et neid rahustada. Seega toon välja mõned peamised juhised, mida sellistes olukordades arvestada võiks.

Esmalt tasuks mõelda, miks lapsed õhtul rahutud on. Kuigi nad on oma voodites juba kell üheksa õhtul, siis kas võib olla, et nad võiksid sinna jõuda veel varem? Vahel võivad uinumisraskused tulla üleväsimusest. Võib olla ka vastupidi – nad ei pruugi voodisse jõudmise ajaks piisavalt väsinud olla. See võib juhtuda näiteks siis, kui päevauni on liiga hilja.

Kas rahutuse taga võib olla vajadus saada rohkem lähedust? Kui üks vanem paneb kahte last magama, siis ta ka hea tahtmise korral ei jõua mõlemale piisavalt lähedust anda. Sellisel juhul võiks aidata, kui panustate mõlemad kaasaga enne laste vooditeni jõudmist ekstra aega, et kallistada, kudistada ja kaisus raamatut vaadata.

Kui tundub, et lapsed katsetavad piire, et ehk ei pea magama jääma, siis proovige järgmiseid samme. Kui laps on voodis püsti / tuleb välja / hõikab, siis minge lapse juurde ja öelge: «On magamise aeg. Head ööd!» ja pange ta pikali tagasi. Muud midagi pole vaja öelda. Seejärel minge veidi eemale või isegi ukse taha. Kui laps jälle püsti, siis korrake sama tegevust. Enamasti tuleb seda asja läbi teha kordi ja kordi, enne kui lapsed saavad aru, et magamisega on tõsi taga. Ilmselt on see üks väsitavamaid tegevusi vanemale, samas viib enamasti tulemuseni.

Kui aga tundub, et une-eelse rahmeldamise taga on oskamatus rahuneda, siis on abiks, kui istute tooliga voodi kõrvale, silitate last, panete pikali tagasi, kui ta tõuseb. Ütlete taas: «Magamise aeg on.» Last voodist välja ei võta, pikka juttu ei räägi. Kui nutab, siis silitage lihtsalt ja laske tal nutta. Kui päevad on põnevad, siis nutt aitab kogunenud elamuste pingeid välja lasta.

Laste öised rännakud teie voodisse peaksid lõppema sellega, et te viite nad oma voodisse tagasi. Jällegi tuleb arvestada, et ilmselt peate seda tegevust tegema korduvalt.

Kõik need soovitused on raskesti jälgitavad, kui olete ise väga väsinud, sest need eeldavad rahulikku meelt. Mõelge, kas saate kedagi appi kutsuda, kes aitaks näiteks nädalavahetusel lastega väljas käia või muidu tegeleda. Kuidas saaksite ise aega enda ja oma kaasaga koos olemiseks (ilma lasteta).

Uurige ka leebe unekooli veebilehte http://unekool.ee/. Sellelt lehelt leiate unenõustajate kontakte ja nõuandeid.

- Kuidas aru saada kas lapsel on käitumisega probleeme või tal on aktiivsus- ja tähelepanuhäire?

Kadri Järv-Mändoja:

Selleks, et eristada, kas lapsel on pigem eakohased käitumismustrid, mitte tõhusatest kehtestamisviisidest tingitud probleemid käitumisega või aktiivsus- ja tähelepanuhäire, soovitan konsulteerida pereterapeudi või lastepsühholoogiga. Kui laps käib koolis, kus on koolipsühholoog, saate ka temalt nõu küsida.

Spetsialisti vastuvõtul saate pikemalt lahti rääkida, millised käitumised on teid murelikuks teinud. Samuti on siis võimalus last tegutsemas näha ja vajadusel hinnata, millega tegu.

Pöördumise põhjus ei pea olema alati midagi väga hullu, nagu vahel vanemad arvavad. Tegelikult tasub küsida kohe, kui miski meele murelikuks teeb või on tunne, et ei saa hakkama.

- Laps on hakanud viimasel ajal ropendama. Vist on lasteaias neid sõnu kuulnud ja ütleb järele. Mida rohkem me teda keelame, seda suurem tahtmine on neid sõnu veel öelda. Mismoodi võiks sellest lahti saada? Kas peaks lihtsalt ootama, et kasvab välja?

Kadri Järv-Mändoja:

Roppude sõnadega katsetamise etappi läbivad paljud lasteaialapsed. Põnevust pakub nende sõnade kasutamise järel tekkivad täiskasvanute reaktsioonid. Tegu on sõnade mõju jälgimise, aga ka piiride katsetamisega, mis on igati eakohane tegevus.

Kui laps on lasteaiast sõnad koju toonud ja neid katsetab, siis võiks võtta aja ja uurida, kas ta teab ka nende tähendust. Samuti selgitada, miks selliste sõnade kasutamine ei ole sobiv ja kuidas see ümbritsevaid inimesi võib solvata.

Tasub ka proovida sõnadest mitte välja tegemist. Kui ümbritsevad enam ei reageeri, siis pole ka enam põnevust.

Kui sõnade kasutamine aga ikkagi jätkub, siis on vaja end kehtestada. Öelge lapsele, miks te ei soovi, et ta neid sõnu kasutab ja kuidas te ennast tunnete. Näiteks võiks öelda: «Kui sa neid sõnu ütled, siis see solvab mind.» Kui te ise kodus neid sõnu ei kasuta, siis möödub selline etapp huvi raugedes.

- Mida teha, kui esimese klassi laps on hakanud valetama? Kui ta valega vahele jääb, ei tunnista oma tegu, vaid ajab süü teiste kaela.

Kadri Järv-Mändoja:

Kui laps valetab, siis tuleks kõigepealt mõelda, mis seda põhjustab. Sagedaseks valede põhjuseks võivad olla kodused reeglid, mis on paika pandud ainult vanema poolt ning mis on ehk liiga jäigad või siis paika pandud ilma last ära kuulamata. Valetamisega üritab laps vältida pahandusi. Lapse on veel raske mõista, et valed kipuvad välja tulema ja see on ebatõhus viis probleemide lahendamiseks.

Kui laps valetab ja jääb vahele, siis öelge, kuidas lapse käitumine teile mõjub. Näiteks võiks öelda: «Kui sa ei ütle mulle, kuidas asjad tegelikult olid, siis ma tunnen, et see on mulle solvav / teeb abituks / olen segaduses.» Ei ole vaja asuda karistusi välja mõtlema, sest need ainult suurendavad valetamise tõenäosust.

Edasi kuulake laps ära. Mõelge enne, mida laps valega saavutada soovib. Kas see on tõesti selleks, et mitte pahandada saada või selleks, et ei peaks mõnda ebameeldivat kohustust täitma? Need põhjused saate teada vaid last kuulates. Kasutades aktiivset kuulamist võite aidata lapsel ennast avada. Näiteks: «Mulle tundub, et sa ei rääkinud mulle tõtt, sest...»

Seejärel tehke kokkulepe. Uurige lapselt, mida tema meelest tuleks teil mõlemal teha, et valetamist enam ei juhtuks. Mõelge valmis ka omapoolsed lahendused ja jagage neid lapsega. Uurige, mida tema sellest arvab ja taas kuulake.

- Õpetaja räägib, et lapsel on koolis probleemid. Ta käib kolmandas klassis. Õpetaja on märganud, et teised klassikaaslased kiusavad ja ta vist kiusab teisi vastu ka. Kui kodus küsin lapselt, siis ta ei räägi midagi ja ütleb, et kõik on korras. Mida tegema peaksin?

Kadri Järv-Mändoja:

Kiusamisprobleemid on kooli ja kodu koostöö koht. Teil tuleks koos õpetaja ja lapsega arutada, mida «probleemid koolis» täpsemalt tähendavad ja kui tegu on kiusamisega, siis koos õpetajaga leida olukordadele lahendused. Saate uurida, mida õpetaja on juba kiusamise teema käsitlemiseks teinud ja mida ta soovitab lapsel ja teil ette võtta.

Sageli lapsed kodus ise neist asjust rääkida ei tahagi. Neil võib olla tunne, et saavad ise hakkama või siis ei taha vanemaid muretsema panna. Kui ollakse ise kiusaja rollis, siis võib olla kartus, et tuleb pahandus.

Proovige küsimise asemel lapsele hoopiski rääkida, mida te õpetajalt kuulsite ja kuidas te selles suhtes tunnete. Näiteks võiks öelda: «Õpetaja rääkis, et sinu klassis on kiusamist. Sain aru, et sind on kiusatud ja sina kiusad ka vastu. Ma olen selle pärast mures ja tahan sind aidata.» Kui laps ei taha rääkida ja ütleb, et kõik on korras, siis mõelge, miks see nii on. Usaldage oma sisetunnet ja peegeldage seda siis lapsele tagasi. Näiteks: «Ma saan aru, et sa ei taha sellest rääkida. Sa kardad, et ma hakkan pahandama / sulle tundub, et see pole probleem...» Jätke ka edasisse suhtlemise osas «uks lahti», öeldes: «Saan aru, et sa ei taha rääkida, aga kui sul mõni mure on, siis võid alati rääkima tulla.»

Soovitan lapsega kodus kiusamisest üldisemalt ka rääkida. Seda isegi siis, kui kiusamist ei esine, sest need on olulised teemad. Mõelge koos, kes tavaliselt kiusavad, mida nad tahavad ja miks nad nii teevad. Millist käitumist saab üldse kiusamiseks pidada ja mida tuleks teha? Kuidas tunneb kiusatav ja mis võib talle olla abistav?

Selgitage lapsele, et keegi ei tohi teisele öelda halvasti, välimust ette heita vms. Julgustage last hoopiski sekkuma, kui ta kiusamist pealt näeb. See on üks tõhusamaid viise, kuidas kiusamist lõpetada. 

Abiks võite võtta ühe raamatu, mida võiksite koos lapsega lugeda. Raamatus räägitakse kiusamisest erinevate nurkade alt ja antakse soovitusi tegutsemiseks: M. Elliott «Kiusamine»: http://www.apollo.ee/kiusamine.html.

Lapsevanemana saate uurida, kas teie koolil on juba kasutusel mõni kiusamisega tegelev programm. Näiteks on lastekaitse liidu kaudu koolil võimalik osaleda lillade karude projektis (Kiusamisest Vabaks http://www.kiusamisestvabaks.ee/) või KiVa programmis (http://www.kivaprogram.net/estonia). Need on ennetavate tegevustega programmid ja annavad õpetajatele ka vahendid, et olukordi lahendada.

- Kui kaua oleks normaalne, et laps on emaga kodus, enne, kui ta lasteaeda pannakse? Kui pikad peaksid lasteaiapäevad vanusest olenevalt olema?

Ly Kasvandik:

Lapse arengu ja turvalisuse tunde kasvamise seisukohast ei soovita kasvatusteadlased üldjuhul alla kolmeaastast last lasteasutusse veel viia. Paljudel peredel ei ole siiski võimalik nii kaua lapsega kodus olla. Sellisel juhul soovitame võimalusel viia last lasteaeda mõnel päeval nädalas ja/või mõneks tunniks.

Lapsed on erinevad: Mõni laps kohaneb võõra keskkonnaga kiiremini, mõni aeglasemalt, aga selleks, et laps saaks hakata harjuma uues keskkonnas, peab tal olema tekkinud turvaline kiindumussuhe oma vanemaga. Alla kolmeaastase lapse puhul ei ole tema areng veel nii kaugel, et temas oleks kinnistunud arusaam ema kindlast olemasolust ja teadmine, et ema tuleb alati talle järele.

Lasteaiaga harjutamise aeg võiks olla vähemalt üks kuu. Sel ajal võiks vanem olla lapsega mõne aja rühmas koos, aidata tal avastada uusi asju, uusi kaaslasi ja seeläbi aidata lapsel turvalisemalt kohaneda. Harjutamise aja pikkuse ja lapse lasteaia päeva pikkuse saab otsustada lapse vanem, jälgides oma lapse toimetulekut ja rahulolu uue keskkonnaga kohanemisel.

Üldiselt hakkab laps 2,5–3-aastaselt vajama eakaaslaste seltsi ja seda ta lasteaias kindlasti saab. Selleks võib aga piisata ka mõnes huviringis lastega koos mängimisest. Peaasi, et väikesel inimesel tekiks kaaslasi kellega mängida ja püsivaid suhteid luua.

- Viieaastane laps läheb iga päev lasteaeda suure kisaga. Lasteaias on väga toredad õpetajad ja rühmakaaslased ning lapsele tegelikult meeldib seal käia. Tundub, et need draamaminutid on tema jaoks juba osa igahommikusest rituaalist. Mida teha, et olukorda muuta?

Kadri Järv-Mändoja:

Lapse nutt enne lasteaeda ei olegi alati seotud rühmas toimuvaga. Nutusemad võivad olla ärevamad lapsed, kelle jaoks on ühest keskkonnast teise minek keerulisem.

Nuttu keelata ei saa. Pigem tuleks lapse tundeid aktsepteerida ja aidata tal neid väljendada. Kui laps saab oma tundeid maha laadida ja tunneb teie toetust, siis on ka lootust, et ühel hetkel ta enam ei vajagi nuttu.

Kuidas seda teha? Proovige panna ennast tema asemele. Mida ta võiks hommikuti tunda? Mis tunne on emast-isast terve pikk päev eemal olla? Kas see võib olla väsitav – käia iga päev lasteaias? Usun, et sisetunne ütleb teile, mis võib olla nutu taga. Kasutage aktiivset kuulamist ja peegeldage neid tundeid lapsele tagasi. Näiteks: «Sa tahaksid kodus olla», «Kodus on mõnus», «Sulle tundub päev nii pikk, et ei jaksa oodata, kui sulle järele tulen.» Öelge seda sõbralikult, tehke lapsele kalli ja musi.

Kui peate minema tööle, siis öelge peale kuulamist: «Mina pean minema tööle ja ei saa sinuga kodus olla. Õhtul kohtume!» Vajadusel kuulake veel lapse tundeid.

Kui olete apse ära kuulanud, siis tuletage paari sõnaga meelde vahvaid asju, mida laps lasteaia kohta rääkinud on. Ärge asuge veenma ja pikka vestlusesse laskuma. Seejärel toimetage oma toimetusi edasi ja proovige jääda rahulikuks. Ju lapsel on vaja oma nutt ära nutta. Kui te seda maha ei suru, siis läheb see kiiremini üle.

Peale lasteaeda rääkige päevast. Küsige näiteks: «Mis oli kõige naljakam asi täna? Midagi sellist, kus sa said kõvasti naerda?», «Milline oli kõige põnevam mäng, mida täna mängisid?», «Mida uut õppisid?» Nii kinnistuvad päeva vahvad sündmused ja neid saab hommikuste vestluste ajal kasutada.

- Minu kolmeaastane tütar on peale väikese õe sündi hakanud küüsi närima. Püüan talle küll endiselt piisavalt tähelepanu pöörata, et ta ei tunneks end kõrvalejäetuna, ent ei oska arvata, mis võis beebi majja tuleku järel teda nii häirida, et ta end küünte närimisega välja elab. Mida soovitate?

Kadri Järv-Mändoja:

Uue pereliikme sünd on muutus kogu perele. Olete oma suurema lapse suhtes väga tähelepanelik olnud ning veetnud temaga koos aega. Samas võtab beebiga kohanemine lapsel lihtsalt aega ja kõiki pingeid te temalt ära võtta ei saa. 

Mida teha küünte närimisega? Ärge keelake ja pahandage lapsega, sest ta ise ei märka, et ta seda teeb. Keelamine võib hoopiski tema huvi ja trotsi suurendada. Parem on asjast üldse mitte välja teha ning pakkuda lapsele edasi võimalust koos olla. Kaasake teda ka beebi eest hoolitsemisse ja lubage tal abistada. Tunnustage teda abi eest.

Veel võite jälgida, mis hetkedel tal sõrmed suhu lähevad. On see igavledes, autos sõites või kusagil mujal? Selleks puhuks kandke kaasas mõnda väikest stressipalli, pisikest mänguasja, näpunukke või muid asju, mis lapse kätele tegevust annaks. Taas – ärge keelake last ega juhtige tähelepanu närimisele, lihtsalt pakkuge talle vahvaid tegevusi.

Tehke koos maniküüri, nii et see oleks vahva ja mänguline. Masseerige sõrmi, lõigake küüned piisavalt lühikeseks, vaadake koos, kuidas küüned välja näevad. Nii õpetate enda eest hoolitsemist, saate koos tütrega aega veeta ning kasutada juhust lapse küüned korda teha. Jällegi vältige märkusi, nagu: «Oi kui koledasti oled selle küüne ära närinud!»

- Kui palju peaks andma esimese klassi lapsele taskuraha, et ta end hästi tunneks ja ei oleks näiteks klassikaaslaste seas tõrjutud, aga samas ei tekiks ka seda olukorda, kus reaalsustaju pole ja ta raiskab kõik maiustuste ja karastusjookide või muu rämpsu peale ära. Mõtlesin ka, et annan talle näiteks raha väikeste kodutööde eest. Näiteks nii, et ta koristab oma toa ära ja saab kümme eurot. Kas sellest võiks abi olla või võib talle siis tekkida tunne, et peabki kõigi tehtud asjade eest raha saama?

Ly Kasvandik:

Lapsele taskuraha andmine sõltub paljuski konkreetsetest vajadustest ja keskkonnast, kus laps koolis käib. Mõnel juhul ei ole selleks veel esimeses klassis üldse vajadustki. Näiteks siis, kui laps elab maal ja käib väikses koolis, mille lähedal ei ole kohvikuid ega poode.

Kui aga sellised kohad on lapse kooliteel olemas, võiks tasapisi, kasvõi euro kaupa hakata lapsele taskurahaga ringikäimist õpetama. Kindlasti on siis oluline arutada koos lapsega läbi, mida ta selle raha eest saab ja mõelda koos, mida on otstarbekas osta.

Samuti on oluline, et vanem jälgiks, kuidas laps raha kulutama hakkab ja vajadusel kohe ka sekkuda ja uuesti olulised asjad üle rääkida. Arutama peaks ka, kuidas laps suhtub kaaslaste taskuraha kasutamisesse ja et ta ei tunneks end halvasti juhul, kui tema saab vähem. Kõik ei saa alati sarnast summat oma lastele taskurahaks võimaldada, aga kindlasti tekivad lapsel küsimused, miks näiteks tema saab vähem kui mõni teine. Lapsega tuleb sel juhul rääkida ja püüda selgitada, miks ühel on ühte moodi ja teisel teisiti.

Kodutööde eest rahas tasumine võib olla «libe tee». Pigem peaks lapses kasvatama arusaama, et kodutööd on midagi, mis on iseenesest mõistetav teha. Kui tahta last hästi tehtud koduste tööde eest kiita ja premeerida, siis see võiks olla näiteks mingi tore ühisüritus vanematega vms. Vanemana tuleb teil sel juhul ikkagi rahaline kulutus võib-olla teha, aga laps ei näe seda kui lihtsalt tema töö kinnimaksmist, vaid kui ühte meeldivat kingitust selle eest, et ta tegi omalt poolt midagi (näiteks koristas köögi) ja aitas sellega vanematel aega säästa.

- Oleme hädas oma kaheksaaastase tütrega, kes hakkab iga kord, kui kusagil külas olles koju hakkame minema, jonnima. Karjub ja jookseb peitu. Tal on see komme olnud väiksest peale ja me pole leidnud head viisi, kuidas sellist käitumist vältida.

Kadri Järv-Mändoja:

Kaheksaaastane on juba piisavalt vana, et temaga sellest kombest esmalt rääkida. Seda võiks teha enne, kui külla lähete ja probleem tekib. Öelge, kuidas teid häirib, kui ta kojumineku eel karjub ja peitu jookseb. On see piinlik, tüütu, peate teda taga ajama, teeb abituks, teil kulub palju rohkem aega, et koju minna? Öelge seda mina-keeles: «Kui sa kojumineku eel karjud ja ära jooksed, hakkab mul õueriietes palav ja ma ei taha sind taga ajada. Mul on palav ja piinlik.» Olge oma põhjendustes aus. Öelgegi, mis teid tegelikult häirib.

Siis mõelge, kuidas laps külast ära tulles end tunda võib. Kas talle meeldib seal? On tal olnud põnev mäng pooleli? Peegeldage seda talle tagasi. «Ma saan aru, et mängida on põnev ja sa ei taha ära tulla, aga mina ei taha sind taga ajada. Ma olen väsinud ja tahan koju minna.»

Vajadusel kuulake veel last. Võib olla ta räägib, mis talle enamasti külas olles meeldib ja et ta tahaks kauemaks jääda või kojuminek tuleb liiga ruttu. Ärge andke selgitusi ega hinnanguid, vaid kuulake. «Sulle väga meeldib....», «Sul on hea tuju ja ärajooksmine on sinu jaoks mäng». Peale kuulamist minge ikkagi oma mina-keeles öeldud sõnumi juurde ja öelge, et teile selline käitumine ei sobi ning selgitage, miks. Kui olete last piisavalt kuulanud, siis ta on valmis ka teid ära kuulama.

Uurige, mis on lapse mõtted, kuidas võiks külast äraminek korraldatud olla. Kui tal ideid pole, siis öelge, et võiksite lapsele veidi varem anda ennetava sõnumi ning öelda, mitme minuti pärast on kojuminek ja et teil on kokkulepe.

Kui olete külas, siis pidage oma sõna ja andke veidi varem teada äraminekust. Kui laps hakkab seejärel ikka jooksma, siis öelge, et teid paneb tema käitumine nördima, sest teil on kokkulepe. Öelge: «Ma saan aru, et sa tahad edasi olla. Siin on tõesti vahva, aga kui sa jooksed ära, siis ma tunnen...» või „...siis mul hakkab palav ja ma ei taha seda. On aeg ära minna.» Hääl olgu nõudlik ja andke kogu kehaga märku, et teil on tõsi taga.

Hiljem kodus, kui kõik on rahunenud, võtke teema uuesti üles. Küsige lapselt, mis on tema ettepanek, kuidas järgmine kord külast äraminek saab olema. Väljendage väga selgelt, et teile selline ärajooksmine ei meeldi.

Veel võite mõelda, kui kauaks te tavaliselt külla jääte. Ehk on laps kojuminekuks liialt väsinud ja ei jaksa enam oma käitumist kuidagi suunata? Sellise juhul tuleks veidi varem koduteed alustada.

- Lapsed teevad vahepeal ikka pahandust. Kuidagi peaks neid karistama, aga vitsa ju ei hakka andma ja samas ainult noomimisest ka ei paista piisavat. Kas koduarest või taskurahast ilmajätmine on sobivad karistusmeetodid? Kui vanem laps saab koolis kahe, kas siis peaks ka kuidagi last karistama või on see minu viga ja peaksin teda rohkem kontrollima?  

Kadri Järv-Mändoja:

Vastupidiselt sellele, mida paljud vanemad usuvad, ei tekita taskurahast ilmajätmine, koduarest ja noomimised pikemas perspektiivis lapses oskust teistega arvestada ja ise vastutust võtta. Need on karistused, kus vanema käes on võim ja lapses tekib pigem hirm. Tagajärjeks on käitumise muutumine hirmu tõttu. Kas see on midagi, mida me oma lapsele õpetada tahame? Kas peaksin näiteks liiklusreeglitest kinni hirmust trahvi ees või sellepärast, et mulle läheb korda minu ja teiste liiklejate turvalisus? Karistamine soodustab pigem hirmu tõttu oma käitumise muutmist ning ei õpeta teistega arvestamist ja vastutamist.

Peale karistuste on olemas tõhusamaid ja lapse arengut toetavaid viise piire seada. See ei tähenda, et laps teeb, mis tahab ja lubamatute käitumiste peale me vaid ohkame ja laiutame käsi.

Tõhus piiride kehtestamine tähendab, et vanem on üheaegselt nõudlik ja järjepidev, aga teeb seda last toetaval moel. Vanem ütleb väga konkreetselt, kuidas lapse käitumine talle mõjub ja miks ta seda ei luba. Seejuures tuleb oma tunnetes olla ehe. Leebe häälega selgitus ajal, mil olete tõsiselt häiritud, mõjub ebaadekvaatselt ja laps teie juttu tõsiselt ei võta.

Enamasti järgneb aga vanemapoolsele kehtestamisele lapse pahameel, mida võiks ära kuulata. Lapsele võiks näiteks öelda: «Jah, ma saan aru, et sa tahaksid...», «Sulle ei meeldi, et ma seda nõuan.» Seejärel selgitate uuesti, miks teie sellist käitumist ei luba. Kui kuulate lapse ära, siis teeb ta teiega parema meelega koostööd ja kuulab teid. Kui räägite ainult oma nõudmistest, loete moraali või ähvardate, siis koostöö tõenäosus väheneb tunduvalt ja laps oma tegude eest vastutada ei taha.

Tõhus piiride seadmine eeldab, et laps osaleb lahenduste leidmises, misläbi ta võtab rohkem vastutust. Näiteks: «Kui sa kokkulepitud ajal koju ei tule, olen ma mures. Ma saan aru, et sa unustad kella vaadata, aga mis on sellisel juhul sinu lahendused, et kokkulepe peaks?» Siinkohal peab vanem ka ise lahendusi pakkuma ja võiks tekkida arutelu, mis lõppeb kokkuleppega. Kui kokkulepe ei pea, siis tuleb otsast alustada ja leida põhjus, miks ei olnud lapsel võimalik sõna pidada. Mis on vanema vajadused ja mis on lapse vajadused, et ta kokkuleppest kinni ei saa pidada? Kui veelkord last kuulata, siis võite jõuda hoopis uute vajaduste ja seeläbi ka lahendusteni.

Kui laps saab koolis kahe, siis tuleks lapsega tõsisem jutuajamine maha pidada. Esmalt öelge, mis tundeid teis tema kaks tekitab. Seejärel kuulake teda, mis ta arvab selle hinde põhjuseks olevat, mida sellega seoses tunneb. Enne omapoolseid lahendusi küsige lapse ettepanekuid, mida nüüd teha. Mida ta kavatseb ette võtta? Kuidas ta plaanib edaspidi õppimist korraldada jne? Tehke omalt poolt ettepanek, et kontrollite tema õppimist. Kui ta selle vastu protestib – mida ta ilmselt teeb – siis jällegi kuulake ta ära ja selgitage seejärel oma argumente. Jääge endale kindalaks. Veenduge ka, et lapsel oleksid olemas õpioskused ja tema teadmistes ei oleks väga suurt lünka. Need võivad ka olla halva hinde põhjused, mida lapsed enamasti ise välja tuua ei oska.

Tõhusalt kehtestada pole alati väga lihtne, sest vanematel ei pruugi olla head oskust last aktiivselt kuulata ega ka oma vajadustest konkreetselt rääkida. Need oskused on aga õpitavad.

Rohkem nõuandeid laste kasvatamise kohta saate aadressilt tarkvanem.ee.