Eesti botaanik: parajas koguses mürk on sageli ravim

Avokaadoga relvastatud mees röövis panka. Foto: SCANPIX

Teadlaste avastus, et avokaado hinnaliseim osa on vilja seemne, eriti selle ümber olev mürgine kest on Tõnu Ploompuu arvates suurepärane, kuid hetkel veel meile kaugeks jääv avastus. Samal ajal kasvab Eestis palju avokaadole sarnaste viljade omadustega taimi, mida saab ka ravimtaimedena kasutada. 

Välismeedias kirjutatakse avokaado seemne kesta suurest meditsiinilisest potentsiaalist. Kuigi seeme ja seemne kest on mürgised, sisaldavad need teadlaste sõnul aineid, millega võib olla tulevikus võimalik ravida vähkkasvajaid ja südamehaigusi.

Eesti botaanik Tõnu Ploompuu sõnul kehtib selliste viljade kohta üldreegel, et viljaliha on söömiseks, seeme mitte. Seeme on tema sõnul mürgine, eriti mürgine on seemnekest. Nii inimesele kui teistele imetajatele, sõralistele, närilistele, koertele.

«Aga see, et seeme on mürgine, tähendab temas sisalduvate ainete suurt bioaktiivsust. Parajal kogusel neid aineid tarvitades saab paljudest mürkidest väga kasulik ja inimesi palju aitav ravim,» sõnas ta samas.

Kuna avokaado kuulub võrreldes enamike õistaimedega süstemaatiliselt väga eraldiseisvasse taimerühma, nimelt loorberiliste sugukonda, koos magnoolialistega «vastandudes» meil üldlevinud päris-kaheidulehelistele ja üheidulehelistele, on nende evolutsioon toimunud kaua aega sõltumatult omas suunas.

«See on võimaldanud neil välja arendada omapärase keemilise koostise ning sarnaseid ühendeid võib eeldada veel loorberil ja ka magnooliatel. Neis võib leida sellist tüüpi bioloogiliselt aktiivseid aineid, mida «tavalistest» taimedest ei leia,» rääkis botaanik. Need ained võivad tema sõnul avada teistsuguseid, uusi viise, ravimiseks.

Analoogiliselt väga kauged teistest õistaimedest on Ploompuu sõnul ka meil kasvatatav marjataim hiina sidrunväändik ja veelgi enam vesiroos. Sidrunväändik on ka tunnustatud ravimtaim. «Või kui veelgi kaugemale minna, siis omapärase keemilise koostise tõttu on väga eripärane ravimtaim ka hõlmikpuu - oma hõimkonna ainus tänapäevani elanud liik,» rääkis Ploompuu.

Omal käel ei soovita botaanik siiski seemneid kasutama hakata. «Neil, kes tahavad enda peal katseid teha, tuleb aga kindlasti vältida seemne kesta, mis on väga mürgine,» hoiatas Ploompuu. Ploompuu sõnul jääb vaid loota, et peagi selgitatakse välja ka lihtsamaid, kodusemaid, seemnes oleva idu kasutamise võimalusi, kui praegu selgeks saadud võimalike meditsiinipreparaatide tootmise ideed. Et enam ei pruugiks seemet ära visata või lillepotti kasvama panna.

Ploompuu lisab veel, et analoogilised söödava viljalihaga, aga mürgiste seemnetega marjad on mustal ja punasel leedril. Aga ka luuviljalistel - kirssidel, ploomidel, aprikoosidel, virsikutel, on seemned mürgised. Viimastel rohkem jällegi seemet ümbritsev kõva kest, viljaluu.

Luuviljalistel ei soovitata süüa ka seemne tuuma - selles sisalduv amügdaliin laguneb seedekulglas ja üheks tekkivaks aineks on sinihape. Paari ploomikivi tuum a söömine ei kahjusta veel tervist, aga suuremal hulgal toiduna tarvitades, võib neist saada tapva mürgituse. Samal põhjusel tuleks luuviljalistest moosi tehes kivid eemaldada.

Veel on analoogiline mari ilutaimena kasvatataval himaalaja jalglehel, mille viljaliha on väikestes kogustes söödav, aga seemned väga mürgised ning sedagi taime kasutatakse ravimtaimena, lisas botaanik.