/nginx/o/2016/11/17/6083275t1h3022.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/01/7056373t1h7d55.jpg)
Kilpnäärmega seotud probleemid võivad valmistada inimesel palju muret. Kuidas aga saada aru, et tervisemure on just selle elundiga seotud?
Tervisenõu: kuidas tunda ära kilpnäärme liigtalitust?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kilpnäärme liigtalitlus ehk hüpertüreoos on seisund, mille puhul kilpnääre toodab hormooni ülemäärases koguses, arvestamata organismi vajadusi.
Kilpnäärme liigtalitluse tunnusteks on kehakaalu langus, südamekloppimine, värin kätes või kogu kehas, unehäired, üliemotsionaalsus, rohke higistamine, kõhulahtisus, võib tekkida ka väike palavik.
Kilpnäärme liigtalitluse põhjuseks on kõige sagedamini difuusne toksiline struuma. See on autoimmuunne kilpnäärmehaigus, mille puhul immuunsüsteemi toodetud antikehad stimuleerivad kilpnäärmehormooni ülemäärast tootmist. Haigus on päriliku eelsoodumusega ja esineb naistel umbes seitse korda sagedamini kui meestel.
Kilpnäärme liigtalitlust võivad põhjustada ka kilpnäärmekoe healoomulised kasvajad – adenoomid, mida katsumisel on tunda ja ultraheliuuringul näha sõlmedena. Hulgisõlmelise toksilise struuma puhul on kilpnäärmekoes mitu hormonaalselt aktiivset adenoomi, türeotoksilise adenoomi puhul üks. Ka need haigused ilmnevad sagedamini naistel.
Kilpnäärme liigtalitlust ravitakse hormooni tootmist pärssivate tablettide või radioaktiivse joodiga. Harvadel juhtudel on vajalik operatiivne ravi.
Loe ka: