/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/06/7286093t1haf10.jpg)
Eesmärgipärane käitumine aetakse sageli sassi perfektsionismiga, mis võib tekitada inimesel tunde, et ta pole kunagi milleski ega kellegi jaoks hea.
Perfektsionisti 7 tüüpmõtet, mis vaimset tervist mürgitavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui saavutusele suunatud käitumise puhul tahab inimene kõrgemale pürgida ega hooli oma eesmärkideni jõudmisel teiste arvamusest, siis perfektsionist ei taha kogeda ebaedu ega olla keskpärane. Kuna perfektsionist hoolib rohkem teiste arvamusest ning püüab kõigest väest olla parim, on ka tagasilöök talle palju valusam ning võib tekitada ärevuse või masenduse.
Tagasilöögi puhul hakkab perfektsionist end halvustama, sest tunneb, et ei ole piisavalt hea. Pidev selline mõtlemine võib aga lõpuks viia depressiooni, söömishäire või isegi suitsiidsete mõteteni.
Business Insider teeb ülevaate, millised mõtted ja märgid viitavad sellele, et inimene on enda suhtes liiga karm. Nende mõtete sagenedes suureneb ka depressioonirisk.
Ta ei suuda end edukaks pidada. Isegi kui mingi eesmärk saab edukalt täidetud, leiab ta, et midagi oleks ikka saanud paremini teha. Perfektsionistil on raske tähistada ja tulemuslikuks pidada nii väikseid kui ka suuremaid (töö)võite, sageli tekib hoopis tunne, et midagi on valesti või pole piisavalt hea.
Ta ei saa endale lubada vigu. Ekstreemne perfektsionist ei andesta endale kunagi vigu, isegi kui nendes pole vastutav olnud tema ise. Nii tekib veel suurem enesekriitika ja enda alavääristamine, mis ei vii sugugi suurema produktiivsuse ja parema tulemuseni, vaid pigem häirib keskendumist.
Ta paneb maski ette. Perfektsuse ihalejat hirmutab mõte kriitikast. Ta tahab, et teda nähtaks perfektsena, isegi kui see on ainult tema enda loodud võlts mulje. Seega isegi kui asjad on halvasti, paneb ta ette «perfektsuse maski» ja näitab, et lihtne on olla ideaalne.
Ta väldib väljakutseid, kartes ebaõnnestuda. Pigem eelistab perfektsionist jääda selle juurde, mida ta teab ja oskab. Kui tema ees on väljakutse, mis aitaks seniseid oskusi arendada või mis sunniks astuma välja mugavustsoonist, siis ei kipu ta seda vastu võtma. Põhjuseks on hirm, et teadmiste ja oskuste omandamine osutub keerukaks ning ta ei saa sellega hakkama.
Ta usub, et inimestele meeldimine on seotud ideaalsusega. Perfektsionistil on raske uskuda, et teised hindaks tema ausust, huumorisoont või empaatiavõimet. Sellest tema arvates ei piisa, et teda peetaks ideaalseks ja toredaks inimeseks. Nii ei luba ta inimestel näha ka oma nõrgemaid külgi ega ebaõnnestumisi, kuigi need käivad inimliku elu juurde.
Tema elu ei rahulda teda. Perfektsionist tuleb hästi toime madala stressitasemega talle meeldivates tingimustes, ent kui miski ei lähe plaanipäraselt, suureneb ka ärevustunne. See loob illusiooni, et miski elus pole hea ning kõik läheb pidevalt viltu.
Tal on raske kohustustega ühele poole saada. Kuna perfektsus oma kohustuste ja ülesannete puhul pole kunagi lõplik, vaid alati annaks midagi justkui paremini teha, tekib ka raskusi nende lõpetamisega. See võib omakorda veerema lükata suurema lumepalli, mis toob kaasa motivatsiooni vähenemise ja veel suuremad raskused oma tegemistega toime tulla.