Toitumisnõustaja: lapse söömiseelistustest ei pea suurt probleemi tekitama

Laps tahab vahel ka maiustada ning selles pole midagi halba.

FOTO: Panthermedia.net / Craig Robinson/scanpix

Söömisharjumuse kujundamisega saab tegeleda terve elu, kuid imiku- ja lapseeas omandatud harjumusel on väga suur mõju ka vanemas eas.

Lapse söömist mõjutab oluliselt juba ema rasedusaegne toitumine, vahendab Med24 ajakirja Pereõde. Seega on igal naisel vastutus võimalikult hästi valida, mida ja kui palju süüa.

Lapse toitumisharjumustega koos kujuneb tema suhtumine söömisesse: komme istuda söögi ajal laua ääres, närida toitu jne. Hästi toimib see siis, kui vanem näitab eeskuju: istub söömise ajal laua ääres ega tegele kõrvaliste tegevustega. Oluline on ikkagi söömisprotsess ise ja rutiin – söömine samadel kellaaegadel, rahulikus õhkkonnas, kannatlikult laua ääres.

Tähtsad tegurid on ka söömaõppimise periood imikueas, vanuselised eripärad, lapsevanema meelekindlus ja teadlikkus. Imik ajab toitu suust välja mitte seepärast, et talle see ei meeldi, vaid ta ei oska seda neelata. Imedes käib keel tagant ette, lusikaga süües eest taha. Kui vanem seda ei tea, siis ta arvab, et lapsele toit ei maitse ja rohkem talle seda ei paku.

Vanem näidaku eeskuju

Tükkide närima õppimine mõjutab ka otseselt kõne arengut. Vanem võiks ise koos lapsega kõike süüa. Laps jälgib vanemat kogu aeg, aga tihti ema-isa ei märka seda või unustavad, et väike kontrollija vaatab kõrvalt.

Maitsmine on oluline igas vanuses. Kirjanduse andmetel võiks lapsele sama asja maitsta anda vähemalt 14 korda ja mõnda toitu isegi rohkem. Oluline roll on vanema teadlikkusel lapse normaalsest arengust. Näiteks ei taha 2–4-aastane uusi toite. See on ka vanus, kui laps ei pea väga tihti arste külastama, ning seetõttu paljud vanemad ei tea, kuidas oleks parem käituda.

Isu ei ole päritav. Seetõttu võiks vanem valikud lapse ette panna targalt. Mida leidlikum ja loomingulisem olla, seda parem on ka tulemus. On lapsi, kelle puhul need nipid ei toimi ning vanem kurdab, et ta on kõike proovinud, aga miski ei aita. Siis tuleb enamasti vestluse käigus välja, et kõike on proovitud lühikest aega.

Peamine vanemate viga on järjepidevuse puudumine. Sageli muretsetakse, et laps jääb näljaseks, kui ta pakutud toitu ei söö, ning antakse kohe midagi muud, tihti mitte kõige tervislikumat toitu (enamasti on valikus lapse lemmik – makaronid – või mõni magustoit). Samuti võiks vältida seltskonnas kõva häälega rääkimist sellest, et laps ei söö seda ja teist, kuna laps kuuleb ning mõtleb, et ema ütles nii ja järelikult ma ei peagi sööma.

Toit ei ole preemia ega karistus, lapsega ei tohi toidu teemal riielda. Väiksemaid lapsi võiks kaasata toidu valmistamisse, läheneda loominguliselt. Valiva lapse kuuldes tasuks vähem toidust rääkida ja rohkem tegevustele rõhuda, sõlmida temaga kokkuleppeid.

Heaks eeskujuks on see, kui laps näeb kõrvalt, et ema ja isa naudivad uut põnevat toitu. Aidata võib ka see, kui lapsel on sõber, kes sööb mitmekesist toitu – sõbra eeskuju on alati nakkav.

Kui laps on toidu suhtes valiv, kuid tema valikud pole liiga ühekülgsed ja kasvavale organismile kahjulikud, siis ei maksa sellest ka liiga suurt probleemi teha. Kõigil on oma eelistused. Muutusi tuleks oma käitumises teha siis, kui vanemast hakkab saama lapse teener, kes igaks söögikorraks tema nõudmiste järgi erimenüü koostab.

Pirtsutamine või söömishäire?

Söömishäire on olemuselt vaimse tervise teema. Kui laps sööb näiteks ainult kuubikuid või mingit värvi toite ja see ei näi muutuvat, peaks pöörduma psühhiaatrile. Selekteerimiseks normaalsuse ja kalde vahel teevad psühhiaatrid ja psühholoogid väga põhjalikud testid.

Samas ei ole vajadust sel teemal kodus pidevalt rääkida, vaid tuleks pakkuda perele erinevaid toite ning vaadata, mis edasi saab. Kui peres keegi teistmoodi sööb, siis võib laps matkida teda ka ilma vaimse häireta. Kui aga kodus kunagi näiteks kala ei valmistata, siis puudub lapsel võimalus seda sööma õppida.

Lasteaias on algul keeruline võõraid toite süüa. Mõnikord hakkab laps lasteaias teiste kõrval sööma, aga palju sõltub ka pedagoogi oskustest. Liigne nõudlikkus ja sundimine tekitavad pigem tõrget.

Head ja ühest ennetusstrateegiat söömishäire vältimiseks välja tuua on keeruline. Abiks oleks ehk last ümbritsevate inimeste mõistlik suhtumine söömisesse. Vastumeelsuse korral on soovitatav järjepidev harjutamine ja maitsmine.

Loe täismahus Med24 portaalist.

Tagasi üles