Valu kannatada ei tasu: füsioterapeut soovitab, mida teha lihasrebendiga

Füsioterapeut külmade lihastega suuri jõuharjutusi teha ei soovita. Illustratsioon: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Lihasrebendid on levinud vigastused nii profi- kui ka hobisportlaste seas, kuid need võivad tulla ka liikumatusest. 

Lihasrebendit on tunda kohe pärast kahju põhjustanud liigutust ja see võib tekkida praktiliselt igas lihases, mille üle on tahteline kontroll. 

Kõige sagedamini esineb neid suurtes lihasgruppides. «Enamasti tekivad lihasrebendid ekstsentrilise töö käigus, kuna siis on lihaskiududele kõige suurem koormus. Ekstsentriline liigutus toimub, kui lihas on pikenemise ajal koormatud, näiteks õlavarre kakspealihast treenides kätt küünarliigesest aeglaselt alla lastes,» rääkis Innomedica füsioterapeut Andres Raja.

Olulisemateks riskiteguriteks võib lugeda vähese soojenduse enne trenni, lihaste lühenemise ja koos töötavate lihaste erineva treenituse. «Külma lihasega suure amplituudi ja jõuga harjutusi tehes võib tekkida olukord, kus liiges liigub kaugemale, kui lihas vabalt kaasa suudab tulla, ja lihas rebeneb,» kirjeldas füsioterapeut. Seda saab vältida soojendusega enne trenni. Treenitavad lihased ja liigesed soovitas Raja ette valmistada kergete dünaamiliste venitustega.

Kui varbaid puudutada ei saa, on rebendioht suurem

Raja sõnul valmistab lihaste lühenemine muret näiteks sprinteritele ja jalgpalluritele, kelle reie tagaküljelihased võivad jääda intensiivse jõutreeningu tõttu lühemaks ja elastsuse kaotada. Mõlemad faktorid soodustavad rebendi teket. Kuid samasugune oht on ka inimesel, kes igapäevaselt palju istub. «Inimesel, kes püsti sirgete jalgadega ette kummardades varbaid puudutada ei saa ja reie tagaküljel valulikku venitust tunneb, on risk rebestust saada veidi suurem,» rääkis Raja.

Lihasrebendi tekkimise tõenäosust saab teatud määral ennustada ka koos töötavate lihaste erineva treenituse järgi. «Kui reie ees olev nelipealihas on tugevalt ületreenitud ja reie tagaküljelihased unarusse jäetud, on tõenäosus rebendi tekkimiseks suurem,» Raja toob näite uuringust jalgpalluritega, kus võrreldi reie eesmiste ja tagumiste lihaste treenitust. Leiti, et kus on suur erinevus, on ka suurem oht rebendiks. Lihased taas tasakaalu treenides vähenes vigastuse risk märgatavalt.

Ka ilma nende riskifaktoriteta on võimalik rebendit esile kutsuda. «Kui lihasel probleeme pole, aga eesmärgiks on näiteks spagaadi sooritamine, võib liigselt tugev ja pikk venitus lihast kahjustada,» rääkis ta. Samamoodi võivad kiired ja jõulised liigutused igapäevaelus rebendeid esile kutsuda.

Väiksemate rebendite ravimiseks piisab puhkusest

Väiksemate rebendite korral piisab paaripäevasest puhkusest, need paranevad füsioterapeudi sõnul tavaliselt 72 tunniga. Esimestel päevadel võib lihasele mitu korda päevas 15–20 minutiks külma peale panna. Tuleks vältida järske liigutusi, mis võivad vigastust suurendada, taastumist soodustab rahulik valuvaba liikumine, soovitas Raja. 

Suurema rebendi puhul, mil valu on ka lihase puhkeasendis, ei tasu peljata valu vastu rohtu võtta. «Valu tõttu proovib keha kahjustunud piirkonda liikumatuks muuta ja see pinge survestab rebendit ning toodab valu juurde,» rääkis ta. Kindlasti ei tohiks trenni naasta valuvaigisti mõju all, sest siis ei saa närvisüsteem õige tugevusega signaale ning võib tekkida uus rebend.

Arsti juurde on mõistlik pöörduda siis, kui piirkonda on tekkinud suur verevalum, kui lihast üldse pingutada ei saa, lihasega üldse liigutust sooritada ei saa või kui lihase kuju on muutunud, tekkinud on näiteks lohk või muhk. Samuti peab arstiga konsulteerima, kui 4–7 päeva jooksul mingit paranemist pole toimunud. Suure või täieliku rebendi korral võib olla vaja operatsiooni.

«Lihasrebendit saab diagnoosida ja leevendada ka füsioterapeudi juures. Kui on tekkinud armkude, mis lihase liikumist piirab, saab seda töödelda ja vabastada. Laserraviga saab taastumise protsessi kiirendada,» rääkis Raja. Suurte rebendite puhul peaks koormust jooksvalt tõstma, et vigastusevabalt treeningusse naasta.