/nginx/o/2016/11/17/6083275t1h3022.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/12/7399079t1he4d2.jpg)
Tänapäeva kiire elutempo juures mõeldakse sageli, kuidas oma aju kõige paremini tööle panna, kuid tihti unustatakse, et ka pidevalt infoga tegelev aju vajab puhkust.
Ajuteadlase Jaan Aru üheksa reeglit, kuidas aju võimekust tõsta (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meie aju pole loodud tänapäevase töökeskkonna jaoks,» rääkis Tartu Ülikooli ajuteadlane, dr Jaan Aru tervise innovatsioonikonverentsil peetud ettekandes. Tema sõnul on inimese aju kiviaja tasemel. Ehk kui korilane käis metsas marju korjamas, pidi ta pöörama tähelepanu igale oksapraksatusele. Nii märkamegi tänapäeval samamoodi iga nutiseadme ekraanil vilkuvat teavitust.
Et paremini keskenduda ja aju tööle panna, peab inimene esimese reegli järgi teadma, kuidas molutada. «Ei pea kogu aeg tööd tegema,» pani ajuteadlane inimestele südamele, kuna sageli ei oska inimesed enam aega maha võtta ja lihtsalt olla. Õigemini ei oska nad teha seda ilma oma nutiseadmeta.
«Me õpime ja mõtleme efektiivselt ainult siis, kui me keskendume,» rääkis Aru. Tema teine reegel näebki ette, et keskenduda tuleb korraga ühele ülesandele, mitte püüda teha kõike korraga rööpräheldes. Tähelepanu ühel tegevusel hoida on aga keeruline, sest aju on kerge häirida.
Me õpime ja mõtleme efektiivselt ainult siis, kui me keskendume.
Nagu kolmas reegel ütleb, tuleb keskendumiseks segajad kinni panna. Aru sõnul segab telefon töötegemist isegi siis, kui ta on lihtsalt laual. Lisaks välistele segajatele tuleks aga vaigistada ka oma sisemised signaalid ehk kõik see, millest inimene mõtleb. «Peas on justkui eesmärkide sasipundar aju. Sisemiste segajatega tuleb ka võidelda,» lausus Aru. Sel juhul soovitab ta ära otsustada, millise tegevusega parajasti tegeled ja püüda sellele keskenduda.
Neljanda reegli kohaselt tuleb planeerida oma aega ja aju. Viies reegel toetab tugevalt eelmist ja ütleb, et kõige olulisemad asjad tuleb teha oma võimete tippajal. Ehk siis pole mõtet panna kõige viljakamale ajale vähem süvenemist nõudvat koosolekut, vaid pigem keerulise aruande koostamine.
Mahukate ülesannete puhul võib aga takistuseks saada hoopis soov ülesannet pidevalt edasi lükata. Aru hinnangul on edasilükkamise maaniast lahtisaamiseks lihtne viis. Kuuenda reegli järgi tuleb oma tööülesanded ära viilutada. Näiteks kui pead tegema 20 slaidiga esitluse, siis tee täna kaks slaidi. See võib tunduda küll vähe, kuid on ikkagi parem kui teha null slaidi ja kohustust üha edasi lükata ning teha see ära lõpuks viimasel minutil.
Või loe ja saa aru lepingu esimesest leheküljest, kirjuta oma magistritööst kaks esimest peatükki, mõtle välja oma raamatu teise peatüki algus. «Väikeste sammudega saavad suured asjad tehtud,» kinnitas ajuteadlane.
Seitsmes reegel ütleb, et aju arendamiseks tuleks teha pause ja vajadusel isegi tukkuda. Kaheksanda reegli järgi peaks inimene aga treenima oma nn keskendumise musklit. Ehk siis tulekski võtagi ette konkreetne ülesanne, mille puhul tajutakse keskendumisraskusi, ja proovida sellega tegeleda. «Kui tahad näiteks keskenduda köiel kõndimisele, siis harjutagi just seda,» tõi Aru näite.
Seda ülesannet võib võtta ka sportlikult ja pidada punktiarvestust. Näiteks võib tööl korraldada kolleegidega võistluse, kes kolleegidest suudab kõige kauem keskenduda.
Aga kuhu jääb loovus? «Loovus on müüt. Räägitakse, et on jood veini ja ideed kohe tulevad,» lausus ajuteadlane. Tema sõnul on loovuse aluseks alati keskendumine. Seega selleks, et teha midagi innovatiivset, polegi vaja teha midagi muud kui keskenduda, et aju suusaks moodustada väikestest infokildudest suuremaid infoühikuid.
«Loovus tähendabki, et loome ajus uusi seoseid,» lisas Aru, kes soovitab üheksanda reeglina oma mõtteid ka teistega arutada, et sünniks veelgi rohkem uusi seoseid ja nende kaudu ka paremaid ideid.