Huvitav teada: miks me unes sonime

Sonima kipuvad rohkem lapsed. Foto: panthermedia.net / Craig Robinson

Mõni inimene räägib unes pikad ja segased jutud maha ning kui keegi juhtub seda pealt kuulma, tuleb sonijal piinlikkust tunda.

Ametlik nimetus unes rääkimisele ja käimisele on somnambulism, kirjutab Reader's Digest. Seda teevad eelkõige paljud lapsed, kuid enamasti kasvavad nad sellest lihtsalt välja. Hinnanguliselt viis protsenti täiskasvanutest on sagedased unesrääkijad ja mehi on nende hulgas rohkem kui naisi. Unes rääkimise puhul võib ette tulla vaid arusaamatut mõminat, aga ka täispikki uniseid monolooge – mõni suudab isegi teisega juttu puhuda ja talle vastata, justkui oleks ta ärkvel.

Unesrääkimine võib esineda igas unetsüklis, kuid sagedamini tehakse seda REM-unes, mis on ühtlasi unenägude nägemise staadium. Seega võib sonimine olla tingitud sellest, et räägime unenägudele kaasa. REM-uni tekib umbes 70–90 minutit pärast uinumist ning sel ajal töötab inimese aju tegelikult väga aktiivselt. Samas on unesrääkimine pigem lühike ja ebapädev ehk sel ei pruugi olla olulist seost normaalse jutuga.

Unesrääkimist võivad soodustada mitu asjaolu. Eelkõige on see seotud stressiseisundi, väsimuse ja depressiooniga. Süüdlaseks võivad olla ka päevane unisus ning muud unehäired (uneapnoe jm), mille puhul on unesrääkimine kaasuvaks teguriks. Oma osa võib anda õhtupoolikul tarbitud alkohol ja kofeiin, samuti võib sonimist rohkem esineda haigusseisundis (palavikuga). Harvematel juhtudel võib sonimine olla seotud psüühikahäirete või öösel esinevate krampidega, ent sonimise võivad tingida ka õudusunenäod.

Unesrääkimine ei ole tervisele kuidagi kahjulik, pigem võib see segada kaaslasi ning inimest ennast, kui tema unekvaliteet sagedase sonimise pärast kannatab. Esimene soovitus on üritada kinni pidada kindlasti magamisrütmist, minnes õhtuti enam-vähem samal ajal magama. Kindlasti on oluline öösel vähemalt seitse tundi magada. Õhtuti võiks vältida suuri rasvaseid eineid ning alkoholi, mis seedimist raskendavad ja und häirivad. Kel tekitavad hirmsad filmid õudusunenägusid, vaadaku neid parem päevaajal. Kui sellega pidev unesrääkimine ei vaibu, võib abi otsida unearstilt, kes aitab välja selgitada ega tegu pole muu unehäirega.