Noorelt ratastooli jäänud Madis liigub sisemise õnne toel unistuste suunas

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Madis Mark.

FOTO: Tiina Azojan/Vaimupuu

Madis Marki (25) elu muutus 2001. aastal, mil sõpradega ehitusplatsil mängides kukkus talle peale betoonpaneel. Õnnetuse tagajärjel jäi noormees üheksa-aastaselt ratastooli.

«Tundsin tohutut pettumust, enesehaletsust ja kaotusvalu. Minult oli ära võetud suutlikkus kõndida ja joosta, mille üle ma varasemalt nii suurt uhkust tundsin. Mäletan, kui palju ma nutsin, nähes esimest korda oma peenikesi jalgu, kui need kipsist välja võeti,» meenutab ta juhtunut oma blogis.

Olukorraga kohanemine võttis noormehel mõistetavalt kaua aega – blogis kirjeldab ta toonaseid keerukaid suhteid ema ja koolikaaslastega ning raskusi, mille tõid kaasa enesearmastuse puudumine, endasse sulgumine jpm. Selline «mustas augus» viibimine kestis pea terve kooliaja. Kui tema enda mõtlemises toimus aga radikaalne muutus, hakkas kogu elu nihkuma tunduvalt paremuse poole.

«Mina ja minu elu hakkasid alles siis muutuma, kui olin kõige masendavamas augus ära käinud. Taipasin, et elus on tegelikult palju rohkemat kui mulle tundub. Minus tärkas lootus ja usk, et küll kõik läheb palju paremaks. Tundsin soovi elada ja ületada raskused, kui suured nad ka ei oleks. Ütlesin endale: «Ma ei anna alla,»» kirjutab Madis.

«Olen rahul sellega, et ratastoolist välja sain ja igapäevaselt karkudega kõnnin, kuigi see on veel minu mugavustsoon.»

Noormees asus tegelema oma teadlikkuse ja mõttemaailmaga, mille arendamisel olid talle muuhulgas abiks eneseabiteemalised raamatud. Kuigi enesearmastuse taastamise protsess oli pikk, muutus ta järk-järgult positiivsemaks ning leiab, et oli gümnaasiumiõpilasena juba hoopis teine inimene olenemata sellest, et eluraskused polnud veel kadunud.

Täna elab Madis Tallinnas üürikorteris, töötab IT-veebihaldurina, liigub isikliku autoga ning kõnnib peamiselt karkude toel. Kui liikuda on vaja pikemaid vahemaid, võtab ta appi ratastooli, sest muidu langeb kätele liiga suur koormus ning vahel on vabu käsi ka vaja. Aegajalt käib noormees füsioteraapias. Ambitsioone jagub tal ohtrasti - ta õpib Holistika Instituudis terapeudiks, käib laulukooris ning viiulitunnis, vahel esinemaski.

«Olen rahul sellega, et ratastoolist välja sain ja igapäevaselt karkudega kõnnin, kuigi see on veel minu mugavustsoon. Järgmisele astmele jõudmine nõuab tõsist tööd ja pühendumust - pigem on väljakutse siin,» sõnas ta Postimehele. Madis on mõelnud, et selle saavutamise nimel peaks ta ilmselt suurema osa ajast tegelema kõndimisvõime arendamisega, ent paraku nõuab elu oma jao ning muidki tegemisi on küllaga.

«Kõndimasaamine on muidugi siiamaani üks suurimaid unistusi ja olen üsna kindel, et see juhtub. See on lihtsalt väga suur väljakutse ja võibolla seepärast see mulle nii tähtis ongi. Kui ma noorem olin, siis arvasin, et see teeb mind õnnelikuks, aga kui ma avastasin, et õnn tuleb hoopis minu seest, siis nüüd on see unistus pigem selleks, et vinget elu elada,» rääkis ta. Noormees teab, et kui suur eesmärk on silme ees, siis see annab päris palju jõudu selle saavutamiseks.

Samas nendib Madis, et vahel on tähelepanu hajunud ning ta on sattunud sellelt rajalt kõrvale, aga liigub siiski tasapisi unistuste täitumise suunas. «Tõesti tahan olla rohkem inimestega seotud, seepärast õpin ka terapeudiks. Samuti huvitab mind kõnelemine, koolitamine ja kirjutamine (sügisel ilmub minu esimene raamat) selleks, et teistele inimestele väärtust luua. Aitan iseennast ja aitan ka teisi nii kuidas oskan,» lisas ta.

Tagasi üles