Eestlased depressiooni poolest esirinnas: kuidas vaimset tervist ravida?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Depressiooni ravis on patsiendil oluline roll, apaatsuse korral on see hoopis ravi kitsaskohaks.

FOTO: Viktor Cap/PantherMedia / Viktor Cap

Depressiooni ravimisega oodatakse enamasti pikalt, ravi on aga efektiivseim kohe peale esimest depressiooni ilmnemist. 

Ravile pöördutakse tõenäolisemalt siis, kui sümptomid on kestnud pikemat aega ja klassikalistele depressiooni sümptomitele lisandub mõni muu, kas psüühiline või füüsiline kaebus, rääkis 4 Kliiniku psühhiaater Meeri Pennar.

WHO statistika näitab, et Eesti on depressiooni poolest maailmas esirinnas ja depressioon on diagnoositud umbes 75 000 eestimaalasel ehk 5,9 protsendil kõigist meie inimestest. Teisisõnu halvab masendus iga saja hulgast viit-kuut inimest.  

Aasta jooksul:

  • Haigestub depressiooni Eestis keskmiselt viis protsenti elanikest
  • Depressiooniravi saab viiest kolm inimest.
  • Haiglaravi vajab iga viieteistkümnes depressiooni all kannatajast.
  • Naistel esineb poolteist kuni kaks korda sagedamini depressiooni.

Kolmandik ei reageeri ravile

Kõige efektiivsemaks raviviisiks on psühhofarmakonide ehk antidepressantide kombineerimine psühhoteraapiaga. Antidepressandi mõju tuleb esile keskmiselt neli nädalat pärast ravikuuri algust ja minimaalse ravikuuri pikkus on kuus kuud. Seda põhjusel, et depressiooni sümptomid võivad taasilmneda, kui ravi lõpetatakse enneaegselt. «Umbes 30 protsenti raske depressiooniga patsientidest ei reageeri esmasele antidepressantravile. Pärast teist-kolmandat depressiooniepisoodi peaks alustama pikemat, vähemalt aasta kestvat ravikuuri,» rääkis psühhiaater.

Psühhoteraapia aitab mõttemustritest välja murda

Psühhoteraapia liike on erinevaid, näiteks kognitiiv-käitumuslik ning psühhodünaamiline psühhoteraapia. Kognitiiv-käitumusliku teraapia eesmärgiks on aidata inimesel ära tunda uskumusi, mis ei toeta tema toimetulekut ja asendada need uutega. Näiteks tuvastada depressioonile omaseid negatiivseid ja moonutatud mõttemustreid, mis viivad lootusetuse ja abituse tunde tekkele.

Psühhodünaamiline psühhoteraapia põhineb eeldusel, et käesolevad probleemid on seotud minevikus kogetuga. Teraapia võimaldab inimestel mõista, kuidas nende käitumine ja meeleolu on mõjutatud lahendamata konfliktide ja tunnete poolt. Üks depressiooni episood suurendab oluliselt riski teiseks episoodiks, rääkis Pennar. «Psühhoteraapia võib vähendada tulevaste episoodide tõenäosust või vähendada nende intensiivsust,» seletas ta. 

Laste depressiooni ravib pereteraapia

Laste ja noorukite depressiooniravis on eelistatud pereteraapia. Ravimeetodi valib arst põhjaliku anamneesi alusel. On leitud, et depressioon seostub lapsepõlves vähema vanemliku hoolitsuse tajumisega. Pessimistlikus keskkonnas üles kasvamine, kus tühistamine on levinud ja julgustamine on haruldane, muutub inimene depressiooni suhtes haavatumaks.«Teatud psühholoogilised tegurid, näiteks madal enesehinnang, perfektsionism, suurenenud tundlikkus kaotuse ja tõrjumise suhtes võivad suurendada depressiooni riski,» rääkis psühhiaater. 

Riskifaktoriks on samuti madalasse sotsiaalmajanduslikku rühma kuulumine. Siin tõi Pennar välja tuua tegurid nagu madal sotsiaalne staatus, kultuurilised tegurid, finantsprobleemid, stressirohke keskkond, sotsiaalne isolatsioon ja suurem igapäevane stress.

Raviviisi valik sõltub depressiooni raskusastmest

Antidepressante võib kasutada kõigi depressiooni raskusastmete – kerge, keskmine, raske ja psühhootiline – puhul. «On leitud, et 50-60 protsenti patsientidest reageerivad esimesele määratud antidepressandile ning 10-15 protsenti ei reageeri ka kahe antidepressandiga ravile,» sõnas Pennar. Antidepressandid ei erine üksteisest efektiivsuse ega ravivastsuse saabumise poolest. Ravi valimisel võtab arst aluseks patsiendi sümptomid, kaasuvad haigused ja seisundid, tarvitatavad ravimid.

Psühhoteraapia on tõestatult efektiivne kerge ja keskmise raskusastmega depressiooni puhul. Raske depressiooni puhul on psühhoteraapia efektiivsuse kohta saadud erinevates uuringutes vastuolulist infot.

Antipsühhootikumide kasutamine on näidustatud, kui patsiendil esineb psühhootilisi sümptomeid. Elekterkrampravi kasutatakse ravimresistentse raske depressiooni ja psühhootilise depressiooni ravis. Uuematest ravimeetoditest tõi psühhiaater välja valguslampide kasutamise, transkraniaalse magnetstimulatsiooni ja neuromodulatiivsed ravimeetodid ehk aju süvastimulatisooni.

Lühiajalist depressiooni saab välja ravida

Kui tegemist on lühiajalise, erakorralise elusündmuse tagajärjel kujunenud depressiivse reaktisooniga ja inimese üldine toimetulek enne seda on olnud hea, siis tõenäosus terveneda on väga suur, rääkis Pennar. «Kui aga patsiendi anamneesist tuleb esile mitmeid stressfaktoreid: perekonnas on inimesi, kel esineb psühhiaatriline häire, ebaturvaline lapsepõlv, narkootiliste ainete kasutamine, krooniline valusündroom, raske kehaline haigus jne, siis tõenäosus pikaajaliseks ning korduvaks depressiooniks on suurem,» seletas arst.

Depressioon mõjub ka kehale

Kroonilise depressiooni korral on leitud kehaliste sümptomite esinemist üle 90 protsendil juhtudes. Depressiooni kehalised sümptomid on unehäired, näiteks liiga varajane ärkamine, söögiisu vähenemine või suurenemine, libiido langus, loetles Pennar. Inimese enda roll ravi edukuses on oluline, kuid kui depressiooni tuumsümptomiks on apaatsus, siis võib see olla põhiliseks ravi kitsaskohaks. «Motivatsioon otsida abi, teha koostööd ravimeeskonnaga (arst, psühholoog, õde, sotsiaaltöötaja, tegevusterapeut, ka perekond), tarvitada ravimit, vajadusel seda vahetada, – kõik see on depressiooni ravis keskse tähtsusega,» rääkis Pennar.

Tagasi üles