Noor naine pidas surmatõve sümptomeid pelgalt seedehäireks

Foto: Csaba Deli/PantherMedia / Csaba Deli

33-aastane ameeriklanna Diana Zepeda on tüüpiline Washingtoni elanik: teeb pikki õhtuid stressirikast tööd, sööb siis kui aega juhtub ega muretse liialt oma tervise pärast. Paraku läks see suhtumine talle kalliks maksma.

Zepeda on üks paljudest inimestest, keda tabab vähk juba üsna varases nooruses, kirjutab Daily Mail. Naine koges küll paari aasta vältel ebamugavaid sümptomeid, mis võinuks viidata jämesoolevähile (näiteks regulaarne kõhulahtisus), ent pidas seda pigem oma toitumise süüks ega pöördunud arstile. Täna, kuus kuud pärast keemiaravi tõdeb ta, et haiguse varajane avastamine võinuks teda säästa kasvõi mõningatest operatsioonidest ning organite kahjustusest.

Kõhulahtisus tabas naist viimaste aastate jooksul aina sagedamini, mistõttu pidi ta tööltki koju jääma. Ta küll oli aktiivne ja tegi trenni, ent samas ka reisis töö tõttu palju ja oli stressis. «Mõtlesin lihtsalt, et ma pole enam 20-aastane ega saa süüa mida hing ihaldab, vaid sellel on tagajärjed – ning see on mu uus normaalsus,» meenutas ta. Esmakordselt pani teda sümptomite üle mõtlema aasta tagasi väljaheites nähtud veri. Naine otsis sümptomeid internetist ja pidas seda maohaavandiks või hemorroidideks, ent vähk ei tulnud tal mõttesse. Ta jättis oma menüüst välja suhkru ja piimatooted, ent tervis läks aina hullemaks.

Kui naine jõudis viimaks gastroenteroloogi jutule, tegi see tal analüüsid ning tuvastas organismis kolibakteri olemasolu, mille vastu kirjutas välja antibiootikumiravi. Seegi tegi Zepeda seisundi halvemaks, mistõttu viidi tal hiljem läbi ka kolonoskoopia. Sellest piisas, et leida naise organismist golfipalli suurune kasvaja. Naisel diagnoositi neljanda staadiumi jämesoolevähk ning hiline avastamine ei ole tegelikult selle puhul üllatav. Seda juhtub sageli, kuna soolevähk on üsna salakaval haigus ega ilmuta end eriliste sümptomitega. Abi on küll sõeluuringust eriti neil, kel on see varem peres esinenud, ent Zepeda nende hulka ei kuulu.

Tänaseks on Zepeda läbinud keemiaravi, et kahandada kasvaja nii väikseks kui võimalik. Seejärel olid kirurgid võimelised kahjustunud osa tema soolestikust ja maksast ära lõikama. Pärast operatsiooni oli naine nõrk, ent teadis, et iga päev pärast seda võib tulla parem, kuna keha paraneb. Keemiaravi kartis naine isegi rohkem, kuna seegi ei tule ilma kõrvalmõjudeta. «Ma olin iga öö üleval ning otsisin internetist, kuidas keemiaravi lõpetada,» nentis ta.

Praegu on naise seisund stabiilne ja ta ise optimistlik, ent läbida tuleb veel mitmeid protseduure ja kontrollanalüüse. «Püüan mõelda positiivselt. Kui ma oleks arsti külastanud kuus kuud varem, siis võibolla oleks mu lugu teistsugune. Ma ei saa süüdistada seda, et internetist leitu põhjal vähki kahtlustama ei hakanud, aga meditsiiniabi vastu ei saa siiski mitte miski muu ning igaüks peaks selliseid pikaaegseid sümptomeid tõsiselt võtma,» rõhutas ta.