:format(webp)/nginx/o/2018/04/04/7750503t1h3076.jpg)
Põlva ja Valga sünnitusosakondade sulgemine jätab sealtkandi naised ilma ka võimalusest kodus laps ilmale tuua, sest Eestis on kodusünnitus lubatud vaid juhul, kui sünnitusabi osutav haigla asub 30 kilomeetri kaugusel.
«Selle nimi on geograafiline ebavõrdsus ja see on kahjuks paratamatus,» tõdes ämmaemand Siiri Põllumaa, kes on üks kodusünnituse pioneere Eestis. Ta lisas, et sünnitusosakonna nõuet 30 kilomeetri raadiuses ei ole kavas muuta, sest sarnane regulatsioon kehtib ka mitmes teises riigis.
«Me oleme selle teema läbi vaielnud selle 15 aasta jooksul, mis kodusünnituse legaliseerimiseks kulus,» sõnas ämmaemand.
Eestis on juba mitu maakonda, mille keskuses on küll haigla olemas, kuid kus enam sünnitusi vastu ei võeta. Juulist sulgeb uksed Valga haigla sünnitusosakond ja oktoobrist Põlva haigla oma.
Kodusünnituse lubamine vaid sünnitusosakondade lähistel on Põllumaa sõnul põhjendatud, sest kui ema ja lapse turvalisuse tõttu on vajalik üleviimine haiglasse, siis on vaja naiste- või lastearsti teadmisi.
«Aga ma ei tea, kas see (kodusünnituse võimaluse vähenemine Lõuna-Eestis – toim) on suur probleem, sest kodusünnitusi on suhteliselt vähe,» sõnas ämmaemand. Üle-eelmisel aastal oli Tartu seitse kodusünnitust, eelmisel aastal Tartu ämmaemandate osalusel 4, sealhulgas üks Võru ja üks Paide Haigla piirkonnas.
Põllumaa sõnul tuleb aeg-ajalt ette, et kodusünnitust plaanivale perele tuleb öelda ei just seetõttu, et haigla jääb liiga kaugele. Ämmaemanda sõnul saavad pered aru, kui neile selgitada.
«Ämmaemandal on hästi ebamõistlik planeerida kodusünnitust reeglitest mööda,» sõnas Põllumaa. Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juhi Heli Paluste sõnul oleks tegu seaduse rikkumisega, kui ämmaemand siiski otsustab planeerida kodusünnitust kaugemal kui 30 km sünnitusabi pakkuvast haiglast. «Kui midagi peaks juhtuma sünnitaja või vastsündinuga, vastutab ämmaemand,» toonitas ta.
30 km nõue oli Paluste sõnul määruse koostamisel osalenud ämmaemandate ja naistearstide konsensus ja seda tehes peeti silmas sünnitaja ja vastsündinu turvalisust. Paluste sõnul ei ole sotsiaalministeeriumi eesmärk kunagi olnud soodustada kodusünnituste arvu kasvu.
«Peame kõige turvalisemaks sünnitamise kohaks haiglat, kus on võimalik kiire sekkumine juhul, kui tekivad komplikatsioonid,» sõnas Paluste. Ta lisas, et ka täiesti normaalselt kulgenud raseduse puhul võib sünnituse käigus tekkida olukordi, kus vaid kiire abi päästab ema ja/või lapse elu.
Ametniku sõnul sai regulatsioon koostatud ämmaemandate ja naistearstide ettepanekul nende sünnitajate jaoks, kelle kindel eelistus on kodusünnitus. «Määruses on sätestatud tingimused tagamaks kodusünnituse maksimaalne turvalisus, sh sünnitusjärgne jälgimine, aga ka isikukoodi andmine lapsele, teabevahetus perearstiga kodusünnituse kohta jms,» sõnas Paluste.
Eestis on taas tulnud kõne alla n-ö sünnituskodude loomine haiglate lähedusse, kus naised saaksid privaatsemates oludes lapse ilmale tuua. Sünnituskodud sobiksid naistele, kes ei saa kodus sünnitada just sel põhjusel, et lähim sünnitusosakond jääb nende kodust liiga kaugele.
Paluste sõnul praktiseeritakse nn sünnituskodusid näiteks Hollandis, mis on kõige suurema kodusünnituste arvuga riik Euroopas. «Käisime regulatsiooni väljatöötamise eel (u 2011) nende praktikaga tutvumas ja sealse ministeeriumiga kohtumas,» rääkis Paluste. Hollandi nn ämmaemandate sünnituskodud peavad asuma samal kinnistul sünnitusabi pakkuva haiglaga. Alternatiivina oli lubatud ka sünnituskodu ühendamine haiglaga galerii abil. «See põhimõte viidi Hollandis sisse vahetult enne meie külaskäiku, et suurendada turvalisust ja tagada vajadusel kiire ning pädev abi,» meenutas Paluste.
Sünnitust sünnituskodus loetakse Hollandi statistika kohaselt «kodusünnituseks». Paluste sõnul hakati sünnituskodusid looma pärast avalikku debatti seoses vastsündinute suremuse numbrite halvenemisega Hollandis võrreldes mitmete Euroopa riikidega.
«Selle põhimõtte kohaselt ei saaks siiski Põlva ja Valga puhul rääkida ämmaemandusel põhinevast sünnituskodust,» lisas ametnik. Ta rõhutas, et sünnitusabi korral on kõige olulisem sünnitajate ja vastsündinute turvalisus.
Eesti vastsündinute suremuse näitajad on pärast iseseisvumist hoogsalt paranenud ja jõudnud Põhjamaade näitajate lähedale. Paluste sõnul on selle taga hoolikas rasedate jälgimine ja kvaliteetne perinataalne abi.
«Kuigi sünnitused on emotsionaalne teema, ei tohiks emotsioonide ajel teha rutakaid otsuseid, mis seaksid ohtu sünnitusabi turvalisuse. See on iga sünnitust planeeriva pere huvides,» sõnas Paluste.
Eesti Naistearstide Seltsi juhi Made Laanpere sõnul pole selts sünnituskodude kohta oma arvamust kujundanud, kuid naistearstid peavad alati kõige turvalisemaks sünnitada haiglas, kus on ööpäevane valmisolek kogu meeskonnal.
«Just see on selles diskussioonis kaduma läinud, et igalt haiglalt oodatakse maksimumi, sünnituskodu puhul ja kodusünnitusel aga teab pere, et see ei ole alati võimalik, kuid on nõus võtma need riskid,» sõnas Laanpere.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/20/7799284t1he338.jpg)
Nii Põlva kui ka Valga haiglast öeldi Postimehele, et nende teada pole kodusünnituse seadustamisest alates ühtegi sellist sündi nende maakonnas olnud. Narva haigla ülemarsti Pille Letjuka sõnul on piirilinnas selle aja jooksul üks planeeritud kodusünnitus ning see lõppes hästi.
Hiiumaa haigla juhatuse liikme Riina Tamme sõnul ühe kodusünnituse puhul ema ei olnud kohalikus haiglas rasedusega arvel. Üks pere kutsus pärast planeeritud kodusünnitust kiirabi ning laps toodi haiglasse. Üks kodusünnitus lõppes haiglas keisrilõikega, kuna sünnitus venis.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)