Tervisenõu: mida teha, kui laps sööb väga valikuliselt?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Martina Kovacova / PantherMedia / Martina Kovacova

Lapsevanemad teavad, et vahel on lapse söötmisega kohe eriti raske – ühel hetkel võib ta näiteks otsustada, et varem meeldinud rooga või teatud värvi toitu enam süüa ei soovi. Kuidas siis last sööma keelitada ning millal tuleks kahtlustada söömishäiret?

Vastab funktsionaalse toitumise- ja psühhoterapeut Sirli Kivisaar.

Lapseea söömishäired avalduvad toidust keeldumise ja ülemäärase valivusena, mis esineb vaatamata lapse adekvaatsele toitmisele, hooldaja piisavale kompetentsusele lapse hooldamisel ning mõne somaatlise haiguse puudumisele. Söömishäire korral võib esineda korduv toidu väjaoksendamine ilma iivelduseta või mao-sooletrakti häireta.

Lapse valiva söömise tõttu pöördutakse toitumisnõustajate ja –terapeutide poole sageli, kuid päris söömishäire diagnoosiga pole minu poole väikelapsi pöördunud. Tegemist on reegliga perele muretvalmistava valiva söömisega, mis söömishäire mõõtu välja ei anna ja pole diagnoositud, kuid pered on hädas ja pole kusagilt abi saanud. Nii nad toitumisnõustaja või –terapeudi vastuvõtule satuvadki. Kui on tegemist tõsise söömishäirega, siis muidugi ka hospitaliseeritakse.

Sirli Kivisaar.

FOTO: URMAS LUIK / PRNPM/EMF

Lapse toitumise puhul tuleb arvestada, et teatud aspektid on lapseeas paratamatud. Näiteks valiva söömise faas võib kesta 15 elukuust kuni neljanda eluaastani. Iga laps läbib elus valiva söömise perioodi. Teatud vanuses ongi omane, et laps ei taha toite süüa koos, vaid hoopis lahus. Sel juhul ei ole tegu söömishäirega, see on normaalne lapsele omane käitumine. Siinkohal võiks vanem arvestada laste soovidega ja vajadusel pakkuda toite nii, et need ei ole omavahel segatud. Enamasti see periood möödub, nii et ei tasu liigselt muretseda. Lapsel võib lasta ise otsustada ja valida, kuidas ja mida koos või lahus süüa. Ka me ise täiskasvanutena soovime, et saaksime teha söögi ja toitumise osas valikuid, sama soovivad ka lapsed.

Oluline on ka teada, et mõni laps sööb koguseliselt rohkem, teine jälle vähem kui toitumisjuhised ette näevad. Kõik polegi ühe puuga löödud, lapsevanem ei pea sellest heituma. Söömine võib sõltuda ka kasvamisest, sest kasvuperioodidel vajab lapse keha rohkem toitu. Kui kiire kasvu periood saab läbi, vähenevad ka toidukogused. Lapsel on 3-6 kasvuperioodi aastas, sel ajal tahabki ta rohkem süüa. Noorukid võivad aastas kasvada kuus sentimeetrit ja juurde võtta kolm kilo, selle jaoks on vaja energiat ja toitu.

Vahel võib laps otsustada, et ei söö teatud värvi toite või midagi, mida varem sõi meelsasti. Näiteks minu seitsmeaastane laps teatas ühel hetkel, et ei söö enam kartulit. Alles pärast ilmnes, et korra olid kartulis «ussid», mis võis tegelikult olla mädanik või kartulisilm. Alati tuleb üritada jälile saada, mis võib sellise ootamatu otsuse taga peituda. Vahel on see hirm või ootamatult kuuldud lause, sel juhul on meil võimalik hirme vähendada ja ehk ajapikku laps taas mingit toitu sööma saada.

Kui ühel hetkel tundub, et laps on mingi toiduaine oma menüüst välja jätnud ja see talle enam ei maitse, siis ära seda täielikult menüüst eemalda. Paku seda aeg-ajalt ikka. Ühel hetkel ta ehk jälle soovib seda süüa, lihtsalt korraks sai isu täis.

Arvestama peab ka lapse haiguslikust või muust seisundist tuleneva eripäraga. Näiteks kui pole hambaid või igemed valutavad, siis ei saagi teatud asju süüa. Või kui adenoidide tõttu ei tunne laps hästi lõhna, siis ei pruugi ka paljud söögid enam ahvatlevad olla, eelistatakse vaid tugeva, intensiivse maitsega toitu – soola- ja suhkrurikkaid. Need on füüsilised põhjused. Esineb ka psühholoogilisi põhjuseid - hirm mingit toitu süüa, sest varem esines sellega ebameeldiv kogemus vms. Kui probleemid tulenevad füüsilistest põhjustest, tuleks leida neile lahendus ning pöörduda arsti poole. Hirmudega võib abi otsida ka lastepsühholoogilt.

Tagasi üles