Mida pihta hakata kroonilise seljavaluga?

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Uuringud näitavad, et kuni 98 protsenti inimestest tunnevad mingil hetkel alaseljavalu, sõnas TÜ Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeut Mati Arend Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Õnneks on organismil väga suur võimekus ennast ise parandada ja seljavalu läheb targal tegutsemisel tavaliselt üle. «Lihastrauma paranemine võtab aega kaks nädalat, lülisamba vaheketas 4-6 nädalat, luuline trauma kuni kolm kuud,» rääkis Arend. Ta lisas, et ägeda seljavalu puhul tuleks anda kõigepealt seljale paar päeva puhkust ja võtta valuvaigisteid, et põletik väheneks ning siis hakata taastusraviga pihta.

Seljavalu võib olla üsna tülikas. See halvab kõik liigutused ja kartus endale veelgi enam haiget teha on suur. Valu puhul võrdleb inimese aju seda iga kord eelmistega ja ebamugavused tulevad taas meelde. «Mida kauem valutab, seda enam inimene pingesse läheb ja kardab liigutada - satutakse surnud ringi. Kuid liigutamine on ainus võimalus, kuidas lülisammas, vahediskid ja lihased värsket verd saavad, et paranemine toimuks. Teist varianti ei ole,» selgitas füsioterapeut.

Lisaks tuleb õppida uuesti normaalselt hingama. Valuga muutub ka hingamine pinnapealseks. Kui diafragma ehk vahelihas enam hingamisel ei osale, muutub kõhuõõne siserõhk, mis omakorda kaitseb selgroogu ja laseb seljalihastel lõõgastuda, et veri paremini kahjustatud kohani pääseks.

«Minu juures vastuvõtul käivatest inimestest pooltel on seljavalu läinud krooniliseks ja kuulen iga päev, et on käidud selle või teise spetsialisti juures, kuid abi pole saadud,» tõdes Arend. Enamikel kordadel, kui selg valutab, ei saa neuroloog või ortopeed kuidagi aidata. Vaid üks protsent seljavaludest vajavad operatsiooni. «Ja seljalõikus üksi pole ka mingi maagiline vahend, mis likvideerib probleemi ära. Kui aga lõikama peab, siis operatsioonieelne ja -järgne füsioteraapiline tegevus on väga vajalik ravi osa.»

Krooniliste valude puhul peab taastusravi olema järjepidev ja progresseeruv, kus inimesel endal on kõige suurem osa. Alustuseks on vaja julgustust ning asjatundja nõu, kuidas edasi minna. Pihta tuleks hakata nendest tegevustest, mis julgustavad liigutama.

Lisaks füsioteraapiale tuleb tihti tegeleda ka pikaajalise valuga kaasas käivate psühholoogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega. Näiteks kliiniline psühholoog aitab inimesel mõttemustreid muuta, kuidas valuga paremini toime tulla. Mõnikord tuleb muuta ka elukorraldust.

«Alustada tasuks seljavalu puhul aga alati perearstist, kes annab esmast nõu ja siis juba suunab vajadusel taastusraviarsti või füsioterapeudi juurde,» sõnas Arend.

Kuula saadet siit.