/nginx/o/2011/07/05/658494t1hd709.jpg)
Baleriiniks õppinud norralanna Lill Due kirjeldab oma emotsioone ja elu pärast seda, kui sai 19-aastasena teada, et ta põeb kogu lülisammast kahjustavat liigeshaigust anküloseerivat spondüliiti. 24-aastaselt pandi talle puusaproteesid, seejärel õppis naine uuesti käima ja tänu balletikoolist saadud distsipliinile ka rahumeelselt edasi elama.
«Haigla koridoris seistes olin masenduses, ärevuses ja hirmunud. «Kes ma nüüd olen? Kas ma olen selle haigusega ikka sama inimene? Kas ma olen jätkuvalt seesama väike baleriin, kes oli nii painduv ja elegantne ja kes suutis varvastel üle põranda lennelda?»
Seistes käimisraamist kinni hoides haigla koridoris, oli tunne, nagu hakkaks minuga rääkima prantsuse hääl: «Distsipliin! Sirutus! Keskendu! Hoia!»
Ma peaaegu suutsin tunda balletisaali higilõhna ja tema (endise balletiõpetaja – toim) õrna balletikepi puudutust oma jalgadel. Meenus, kuidas jätkasin tantsimist alati isegi siis, kui mu varbad olid verised. Sulgesin silmad ja teadsin ühtäkki, et olen ikkagi seesama inimene.
Ma hakkasin kõndima, üks vaevaline samm teise järel. Iga närv ja lihas kuuletus, täpselt nagu siis, kui ma tantsisin. Distsipliin! Ma peaaegu lendlesin käimisraamiga üle koridori. Sisemiselt olin ma tantsiv Tuhkatriinu, väljast aga noor naine, kes oli just puusaproteesid saanud.
Värskelt avastatud uus tantsimismeetod inspireeris mind mitte alla andma. Valu leevenes mõne aja pärast. Ja isegi kui liikumine oli väga valuline, suutsin ma treeningu ja lihaste kasutamisega ühe rohkem koormust panna oma uutele puusadele. Ma sain uuesti käia!
Enesedistsipliini ja enesekontrollita, mida ballett mulle õpetas, oleksin ma võib-olla alla andnud. Aga ma jätkan tantsimist, vähemalt oma südames, isegi kui mul on krooniline haigus ja tehispuusad. Sellises olukorras ei tohi alla anda, vastasel korral läheb asi ainult hullemaks – sa muutud nõrgaks ja kangeks. Sa pead ennast liigutama ja leidma uusi võimalusi, kuidas enda keha liigutada, et see töötaks võimalikult hästi.
Ma olen endiselt Tuhkatriinu, ma lihtsalt tantsin teistmoodi. Ma tantsin oma balletti.»
(Tegu on katkega esseest, millega Lill Due võitis reumaatilisi haigusi põdevate inimeste tänavuse üleeuroopalise esseekonkursi.)