Füsioterapeut: kroonilist valu üheainsa tableti või harjutusega ei ravi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Füsioterapeut Georg Laasik.

FOTO: Joakim Klementi / Eesti Meedia/Scanpix

Krooniline valu on igapäevaelu pidevalt segav haigus, mille raviks pole kõigile üheselt sobivat tabletti. Kroonilise valu ennetamisest ja ravimisest räägib füsioterapeut Georg Laasik.

Mida kujutab endast krooniline valu?

Krooniline valu on kestev ja nähtamatu haigus. Kogemused näitavad, et alguses on see pigem väike mure, mis mingil põhjusel üle ei lähe. Ütleme, et inimesel on luumurd ja arst ütleb, et luu võiks terve olla paari kuu pärast. Aga kuue kuu pärast valutab luu ikka, kuigi tegelikult selleks põhjust ei tohiks olla. Arst võib teha erinevaid uuringuid, millest ei pruugi midagi näha olla.

Ainuke uuring, kus kroonilist valu võiks näha, on selline, kus võrreldakse valuga inimese aju sellise inimese ajuga, kellel valusid ei ole. Sealt selgub, et valudega inimese aju ei taha lõdvestuda ega rahuneda. Seda ajulainete uuringut kasutatakse teaduses, tavainimeseni see naljalt ei jõua. Öeldakse, et aju õpib ära, et mingi liigutus peab tegema haiget.

Aju on ehitatud nii, et see võimaldaks õppimist. Näiteks tahad ära õppida käte peal kõndimise. Alguses ei tule välja, aga kahe kuu pärast on see selge ja kõnnid vabalt kätel. See tekitab ajus hea ja õnneliku tunde: «Ohhoo, ära õppisin!». Sama on ka valuga. Kui mingi liigutus teeb 10 000 korda valu, siis aju õpib ära, et see ongi normaalne. Lihtsustatult, aju ei ole enam väga valmis ümber õppima.

Kuidas kroonilist valu ravida saab?

Ideaalses olukorras töötaksid arst, füsioterapeut, õde, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja tegevusterapeut meeskonnas. Osas riikides on selline süsteem juba olemas, aga Eestis on see veel lapsekingades ja igaüks pusib omaette.

Füsioteraapia läheneb valule spetsiaalsete programmidega, kus harjutatakse lõdvestumist, tehakse harjutusi kehapoolte tajumisega või muudetakse füüsilist koormust, et võimekust vähehaaval parandada. Väga paljud valu-uuringutega tegelevad spetsialistid on füsioterapeudid. Füsioteraapia on väga mitmekülgne ala, see võimaldab kasutada saadud infot eri meetodites.

Kuidas saab füsioterapeut aru, et inimesel on krooniline valu?

Mina teen patsiendile palju erinevaid teste. Testide ja küsimustike alusel on võimalik öelda suure tõenäosusega, mis on katki ja mis ei ole. Mõnikord tunnen juba kogemusest, kui suur osa kroonilisest valust on mehaaniline, bioloogiline või kui suur on muu mõjutaja. Üritan iga patsiendi jaoks leida talle sobivaima meetodi. Kui näen, et patsiendile võiks sobida rohkem füüsiline liikumine, siis leian sobivad harjutused. Kui saan aru, et inimesele sobib vähem füüsiline aktiivsus ja ta vajab rohkem psühholoogilist tuge, annan vähem kehalisi harjutusi, et ta saaks enam muude probleemidega tegeleda.

Krooniline valu võib endast märku anda ka öösiti. 

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Kui suurt osa mängivad kroonilises valus psüühilised mõjutajad?

Psüühiline probleem ja depressioon ägestavad kroonilist valu ning valu tekitab psüühilisi probleeme, aga ei ole teada, kumb tekib enne. Kui tuleb patsient, kellele arst on öelnud: «Sul on selg puruks»,

siis ma tavaliselt teen talle mitukümmend seljatesti. Kui arst ei ole pakkunud patsiendile muud infot, soovitusi või lahendusi, siis tekitab see käitumis- ja mõtlemismustrid, mis soodustavad kroonilise valu ägestumist või püsimist. Oma testide põhjal saan patsiendile öelda: «See test sai hea tulemuse, näen, et sul on olnud probleeme ja seljas on mingist probleemist «jääknähud», kuid ei midagi hullu.»

Kui inimesel on valus, siis ei saa keegi talle öelda, et pole valus. Igal juhul mõjutab tohutult seegi, mida valu kohta öeldakse. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et probleemidest saab lahti, kui teha mitmekülgseid harjutusi. Teadmine, et on võimalus veel terveks saada, rahustab inimest.

Kas teil on olnud patsiente, kes võtavad kangeid valuvaigisteid, tulevad teie juurde ja saavad aru, et valust saab lahti ka teisiti?

On olnud inimesi, kes on ravimite tarbimist vähendanud ja pikapeale sellest lahti saanud. Sellist tabletti ei ole leiutatud, mis aitaks kõigi krooniliste valude puhul. Kroonilisele valule on vaja läheneda mitmekülgselt. Valuravis kasutakse enim antidepressante ja opioidseid ravimeid ehk tugevad valuvaigisteid. Lihtsustatult võib öelda, et valuvaigistid kas aitavad või ei aita. Ravim võib mõnel valumehhanismi nii mõjutada, et inimene muutub tundlikumaks, mõni ei tähelda aga ravimite võtmisest mingit muutust.

Milliseid harjutusi saaks inimene kodus teha, et ennetada kroonilise valu teket?

Raske on öelda, mis kõigile mõjuks. Isegi kui inimestel on valu samas piirkonnas, võivad olla harjutused selle leevendamiseks väga erinevad. Üks harjutus, mida kõigile soovitan, on teadlik ja rahulik hingamine. See on üks paremaid lõdvestumise viise. Oma hingamist on vaja jälgida kuni viis minutit. Öeldakse, et see aeg paneb aju keskenduma hingamisele ja teised aju osad saavad puhata. Veel arvatakse, et hingamine aitab organismil taastuda.

Arvan, et kui organismi pidevalt ärritada, vähe puhata ja vähe liikuda, siis ei pruugi midagi muutuda, aga kui taastumisega tasapisi peale hakata, siis on lootust paranemisele. Paranemine võib olla pikk protsess ning inimene võib ka n-ö reelt maha kukkuda. Vahel ei saa ta arugi, et tal on paremaks läinud, kuna muutused toimuvad aeglaselt ning sellega harjub ära. Kui uuesti patsiendile teste teen, saab ta muudatustest aru ning need motiveerivad edasi liikuma.

Kuidas saaks inimesi motiveerida rohkem tervisele mõtlema, et ennetada kroonilist valu?

Kroonilise valu teke on suuresti enda teha. Tähtis on probleemidel õigel ajal sabast kinni saada ja näiteks lõikuste järel teha läbi korralik füsioteraapia. Et kroonilist valu ei tekiks, oleks hea leida aktiivne tegevus, näiteks ujumine, võimlemine, jooksmine, kõndimine. Parim ennetus on ikkagi mitmekülgne liikumine, tervislik eluviis ning sotsiaalselt huvitava elu elamine.

Anestesioloog: valu ei tohi kannatada

Ka Ida-Tallinna Keskhaigla anestesioloog Daniel Levin kinnitas, et kroonilist valu saab ravimitega leevendada, kuid siiski peab arvestama, et mõningatel juhtudel püsib valu elu lõpuni ehk rahuldava elukvaliteedi säilitamiseks tuleb valuvaigisteid tarvitada pidevalt. «Ravi efektiivsus sõltub valu põhjustest – erinevat tüüpi valu ravi ning ka selle tulemus on erinev, kuid adekvaatne valuravi on enamikel juhtudel tulemuslik,» sõnas ta.

Arst paneb südamele, et valu ei pea kannatama – valuvaigisteid peaksid võtma kõik, kellel esineb igapäevaelu otseselt häiriv valuaisting. «Ravimeid on palju ja nende valik sõltub valu tugevusest ning valu põhjusest. Adekvaatse doseerimise puhul sõltuvust üldjuhul ei teki,» nentis ta. Jälgima peab aga, et ravimit üle ei annustataks, sest sellisel juhul osutub iga ravim hoopis mürgiks. Nimelt esinevad kõigil ravimitel kõrvaltoimed, mille esinemissagedus on varieeruv.

Inimesele ravimi määramisel võetakse alati arvesse eeldatava kasu kõrval ka potentsiaalseid riske ning doos valitakse nii, et kõrvalmõjude esinemise risk oleks minimaalne, kirjeldas Levin. Kui ravimi kasutamisel siiski esineb kõrvaltoimeid, tuleb kindlasti konsulteerida arstiga, kes soovitab vajadusel ravimi välja vahetada.

Levin tõi välja, et kindlasti peaksid ja enamasti teevadki arstid ning füsioterapeudid patsiendi kroonilise valu ravimisel koostööd, sest sageli on efektiivseim just medikamentoosse ravi ja füsioteraapia kombinatsioon, eriti krooniliste seljavalude puhul.

Tagasi üles