Psühholoog: ärevus pole halb, meil on seda eluks vaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ärevus on elu normaalne osa.

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Ärevus on normaalne nähtus, mida meil on isegi ellujäämiseks vaja, nentis kliiniline psühholoog Eve Kanarik. Miks aga tajume ärevust kui negatiivset emotsiooni ning milleks on seda üldse vaja?

Inimestel esineb alatasa normaalset ärevust, mis on seotud näiteks eesootava eksami, avaliku esinemise või mistahes muu sooritusega. Vahel võib ärevus selle eel kujuneda isegi ebameeldivaks. «Kui vaatame, mida vanarahva tarkus sellest arvab, siis me ei leia väga poolehoidu ärevusele, pigem ollakse taunivad, justkui ärevust tunda on halb. Näiteks vanasõnad «jänes šampust ei joo» või «julge hundi rind on rasvane» - tekib küsimus, et kui ärevus on halb ja tahame seda vältida, siis miks seda on nii palju?» tõstatas Kanarik küsimuse tänasel terviseinnovatsiooni konverentsil.

Psühholoogi selgitusel ei saa ärevust pidada heaks ega halvaks – pigem on see funktsioon, mille ülesanne on kindlustada ellujäämine. Ärevusega kaasnevad kehas muutused, mis teevad meid ohusignaalide suhtes valvsamaks ning annavad meile kiiremad jalad, et saaksime vajadusel ohu eest põgeneda. «Võiks mõelda, et meil on ärevust vaja selleks, et eemalduda ohtlikust olukorrast,» märkis Kanarik.

Teiste arvamus teeb ärevaks

Ohud inimeste maailmas on üsnagi keerukad. Eelkõige hoolitseb ärevus selle eest, et inimese füüsiline keha jääks terveks. «Inimene on ka sotsiaalne loom ja tema ellujäämise seisukohalt on oluline säilitada suhteid karjas ja märgata tegureid, mis ohustavaid suhteid ja positsiooni karjas,» rääkis psühholoog.

Tema sõnul selgitab suhteid karjas hästi see, et tihti kardavad inimesed meeletult jääda teiste «karjaliikmete» ees häbisse ning see tekitab alusetuid hirme, võib vallandada isegi paanikahoo. Kanarik tõi näite kaheksa-aastasest patsiendist, kes kartis kooli minna pärast seda, kui oli näinud, et üks klassikaaslane tunnis oksendas. Lapse jaoks osutus talumatuks ja hirmsaks mõte, et temaga võiks teiste nähes samuti nii juhtuda.

«Sotsiaalseks loomaks olemine lisab palju ohte ja keerukust inimese tundeelule ja käitumisele. Inimeste puhul tuleb silmas pidada, et tal on oma minapilt – lisaks sellele, mida teised minust arvavad, on oluline see, mida ma ise arvan. Näiteks perfektsionistid peavad enda standarditele vastama,» kirjeldas psühholoog. Ta tõi näite patsiendist, kes koostas alati poenimekirja, mis pidi olema väga ilusa käekirjaga kirjutatud ja kenasti lehele paigutatud – kui midagi läks valesti, alustas ta uuesti. Teda ei häirinudki eriti see, et peret ärritas sellele minev ajakulu, vaid ta ise kartis enda silmis eksida ning mitte anda endast parimat.

«Üldiselt kipub olema nii, et asju, mille pärast muretseme, on päris palju, kuid neid, mis võivad juhtuda, on oluliselt vähem. Asju, mis tegelikult juhtuvad, on veelgi vähem. Muretsemine ja ärevuse ennetav funktsioon on kogu aeg lai – neid ohte, mida suudame mõelda või ümbrusest tunnetada, on päris palju, aga tegelikult need ohtlikuks ei osutu,» seletas Kanarik. Seega on ärevus senimaani kasulik, kui ta meid ohtude eest kaitseb, probleemseks muutub aga siis, kui hakkame juba vältima olukordi, mis tegelikult pole sugugi ohtlikud. Psühholoog nentis, et ülemäärase hirmu ja ärevuse tõttu on paljudel keeruline uksestki väljuda ja tavaelust osa võtta.

Ärevus pole tabu

Ärevus võib üle pea kasvada ka siis, kui suhtume sellesse hirmuga ja arvame, et ärevust tunda on vale. «Paraku see mõtlemine muudab ärevuse kogemuse veelgi ebamugavamaks, püüdlus ärevust vältida tekitab seda hoopis juurde. See on paljudele inimestele raskuskoht,» tõdes Kanarik.

Üks asi, mis võib häirida ärevuse teadvustamist, on psühholoogi arvates õnnetunde ületähtsustamine ühiskonnas. Ta tõi välja, et meediastki leiab tihti soovitusi, kuidas saavutada õnne ja olla õnnelik. Neis soovitustes pole midagi halba, kuid inimestele sisendatakse, et õnnelik olla on normaalne ning negatiivsete tunnete kogemine on justkui vale – siis on eluga midagi valesti. Samas ei saa seda nii mustvalgelt mõista.

Ülekoormatud on psühholoogi sõnul ka meie ohuseiramise süsteem ning seda just tänapäeva kiire ja intensiivse infoühiskonna tõttu. «See esitab meie psüühikale aina enam nõudmisi, kõiges ümbritsevas on järjest raskem orienteeruda ja ohte ära tunda, keha on pidevas valveoleku seisundis,» sõnas ta. Näiteks nutitelefonid ja meedia pakuvad pidevalt infot, mida meil on hirm maha magada – äkki potsatab meilile just praegu kiri, et pean hakkama mingit probleemi lahendama? Siin tekib omakorda hirm, et pean kohe reageerima, et mitte teistele pettumust valmistada ning säilitada oma positsioon karjas. Mõned tulevad oma stressi ja ärevuse reguleerimisega paremini toime, teistel kasvab see aga üle pea, võib areneda depressiooniks või ärevushäireks.

Kanarik pani südamele, et tihti aitab ärevust ja stressi leevendada füüsiline aktiivsus ning see pole pelgalt sõnakõlks. Tema väitel on inimese psüühika niimoodi arenenud, et füüsiline pingutus maandab vaimse pinge mõjusid. Ühekordsest treeningust aga abi pole, liikumine peab kuuluma igasse päeva. Kasulik on ka rakendada teadvelolekutehnikat ehk üritada vaadelda oma käitumist ja emotsioone ilma hinnanguid andmata. «Peaksime ka aktsepteerima ärevust kui inimeseks olemise loomulikku osa, aktsepteerimine juba tekitabki muutuse,» lisas ta.

Populaarne

Tagasi üles