Eesti mehe kogemus: kuidas minust sai afereesidoonor

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Afereesidoonor PERHi verekeskuses.

FOTO: Joakim Klementi / Eesti Meedia/Scanpix

Kuula artiklit

«Head teha on üks ütlemata hea kogemus. Minust sai afereesidoonor puhtalt uudishimust,» ütleb Regionaalhaigla majandusteenistuse juhataja Tõnu Talisainen, kes on vabatahtlikult verd loovutanud üle kümne aasta.

«Ühel tavapärasel verekeskuse vereloovutuskülastusel panin tähele, et teatud hulk inimesi lamab vere andmiseks eriliste aparaatide all. Olen veredoonor olnud üle kümne aasta. Minus tärkas uudishimu – see on midagi uut, tahan ka proovida,» jutustab Talisainen. «Küsisin arstidelt, kas sobin afereesidoonoriks,» ütleb ta. Mees tunnistati igati sobilikuks ja 17. juunil 2009 toimuski esimene protseduur. Praeguseks on neid kogunenud juba 58, kirjutab Regionaalhaigla ajakiri.

Afereesi meetodi nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast Aphairesis ja tähendab spetsiaalse seadme abil teatud vererakkude või plasma eraldamist täisverest. Ülejäänud vere koostisosad kantakse doonorile tagasi. Mõni raske haige võib vajada näiteks verejooksu peatamiseks sellist hulka vereliistakuid, mille ravidoosi valmistamiseks on vaja nelja täisveredoonori vereliistakuid. Afereesi abil on võimalik saada need korraga ühelt doonorilt. Afereesidoonor võib ka verd sagedamini andmas käia.

«Kui meesveredoonorid võivad verd loovutada keskmiselt neli-viis korda aastas, siis afereesidoonorid vajadusel isegi kahenädalase vahega. Minul ongi kord olnud juhus, kus kaks nädalat pärast eelmist vereloovutust helistati verekeskusest ja paluti taas tulla. Üks lastehaigla raskes seisus patsient vajad just minu veregrupi vereplasmat. Rohkem mul nii sagedasi vereloovutusi pole olnud. Mul on kokkulepe verekeskuse arstidega, et käin afereesidoonoriks kord kuus, nad ise helistavad mulle.»

Pärast helistamist valmistub Talisainen paar päeva eelseisvaks protseduuriks. «Tervislikult toitunud ja sporti teinud olen terve elu, see pole probleem. Minu jaoks on kõige olulisem vereloovutusele eelnevatel päevadel rohkelt vedelikku juua. Olen märganud, et kui veri vedelam, läheb aferees kiiremini ja ladusamalt. Rasvastest toitudest hoidun samuti. Minu jaoks on tänini müstika, kuidas verekeskuse arstid mu toidusedelist ülevaate saavad. Pelgalt mu loovutatavat plasmat läbipaistvas plastkotikeses uurides on nad paar korda nalja visanud: «Eile sai seapraadi söödud, jah?»»

Milline on protseduur?

Regionaalhaigla verekeskuses tehakse multikomponent-afereesi ja plasmaafereesi protseduur. «Mina olen plasmaafereesidoonor, mis tähendab, et minu verest võetakse tsentrifuugimeetodil välja vaid plasmakomponendid, ülejäänu pannakse piltlikult öeldes tagasi,» muigab Talisainen. «Mingeid muid erinevusi polegi, kui loovutusaja pikkus ja loovutatavad kogused välja arvata. Kui tavadoonoril kulub vereloovutuseks 7-10 minutit, siis afereesidoonor peab spetsiaalse aparaadiga ühendatult lebama 40-50 minutit. Kui veredoonor loovutab korraga 450 ml verd, siis afereesidoonorilt võetakse 720 ml plasmat.» protseduuri ajal eraldatakse doonorilt sellest kogusest vastavalt vereliistakud või plasma ning ülejäänud vere koostisosad tagastatakse. Doonori vereliistakute arv kontrollitakse enne afereesi ja seade määrab, kui palju tohib neid ära võtta, et protseduuri lõppedes ei oleks vereliistakuid doonori veres alla normi.

«Afereesiprotseduur on doonorile täiesti ohutu,» rõhutab Talisainen. «Ainsaks veidi ebameeldivaks küljeks võib pidada asjaolu, et veenid saavad päris suure koormuse. Nõel, mis loovutamise ajal veeni paigaldatakse, on päris jäme. Eks ilmselt seetõttu olegi afereesidoonorid enamasti mehed – neil on lihtsalt sobilikumad veenid ja veresoonte seinad tugevamad,» sõnab kogenud doonor. Veenide seisundit kontrollivad arstid ka enne afereesiks sobilikuks tunnistamist.

Kes sobib afereesidoonoriks?

«Sobivuse kriteeriumid on peaaegu samad, mis veredoonorite puhul: hea tervis, st vereanalüüsid korras, sobilik vanus, piisav kehakaal ja head veenid. Hemoglobiini ja vererõhu näidud peavad kindlasti normis olema. Niisamuti peab afereesidoonoril olema juba eelnev veredoonoriks olemise kogemus. Ta peab olema verd loovutanud kõrvalnähtudeta vähemalt kahel korral kahe viimase aasta jooksul,» ütleb Talisainen.

Tema on afereesidoonoriks käinud juba nii kaua, et erilisi tervisliku seisundi muutusi protseduuri järel ei märkagi. «Varasematel aastatel veredoonor olles tundsin ikka, et järgmisel päeval pärast vereloovutust oli kuidagi kergem ja puhanum olla, mis on ka täiesti aresaadav – vererakud ju uuenevad. Afereesi järel pole ma sellist enesetunnet täheldanud, aga pole kordagi tundnud ka väsimust või rammestust,» sõnab mees.

Tagasi üles