Veresoontekirurg selgitab: see haigus hakkab pikkamisi kõndimist raskendama

Kõndimine hoiab vaimu ja keha nooremana. Foto: Viktor Cap / PantherMedia / Scanpix

Veresoontekirurg Veronika Palmiste sõnul on käimistakistus üks jalaarterite lupjumisega kaasaskäiv kaebus ning see on aja jooksul süvenev. 

«Tavaliselt tekib kaebus aeglaselt - märkamatult hakkab inimene pikemaid käimismaid vältima, pigem läheb poodi autoga kui jala, mõnikord võib keeruliseks osutuda üle tee minek rohelise tule ajal. Kui käimist ei ole võimalik vältida, siis inimene seisatab lihasvalu väljakannatamuks muutumisel, puhkab natuke ning liigub siis edasi,» kirjutab Palmiste sotsiaalmeedias. 

Jalaarterite lupjumine on süsteemne haigus, mille tüsistuste raviks kasutavad veresoontekirurgid avatud operatsioone ja/või soonesisest korrigeerimist - selleks, et tagada labajala verevarustus ja säilitada jäse. Kirurgi kinnitusel ei saa haigust päriselt seisma panna, vaid ravimite ning riskifaktorite kontrollimisega aeglustada. Seega on väga oluline agressiivseid sekkumisi võtta ainult siis ette, kui muud enam üle ei jää.

Seetõttu paneb Palmiste südamele, et tähtis on teada, kui pikk on maa, mida patsient saab ilma valuta läbida. Olgu see siis sammudes, meetrites või isegi korrustes. 

«Ravijuhiste alusel teame, et riskifaktorite kontrolli alla saamisega, regulaarse käimistreeningu ning süsteemse ateroskleroosi tablettraviga saavutame käimismaa pikenemise või vähemalt stabiliseerumise teatud ajaks ja suudame vajaduse agressiivseks kirurgiliseks raviks edasi lükata,» nentis ta.

Käimistakistuse tekkimisel tekib valu liikumisel peamiselt säärelihasesse. Sellest kaebusest soovitab Palmiste ennekõike rääkida oma perearstile, kes saab anda esmased soovitused. Veresoontekirurgi jutule tuleb pöörduda tavaliselt siis, kui käimismaa on lühenenud alla saja meetri või on lisaks tekkinud öine rahuolekuvalu.