Sööd seni, kuni kommi- või krõpsupakk on tühi? Loe, miks ei suuda me end talitseda

Maiustused tekitavad õnnetunnet, mida tahame veel ja veel kogeda. Foto: Shutterstock

Süües kasvab isu ning see paistab silma eriti «patutoitude» puhul, mil järsku avastad, et oled tühjendanud terve küpsise- või krõpsupaki. See on nagu automaatne tegevus, mida pole võimalik lõpetada. Miks aga nii juhtub?

Suhkrust, soolast ja rasvast pakatavad toidud pole kunagi olnud nii kättesaadavad kui praegu, kirjutab CNN. Kui meie esivanematel oli võimalus kätte saada midagi magusamaitselist või rasvast, siis seda ka ahnitseti sisse. Kuna nii juhtus väga harva, siis ei olnud neil erilist vajadust kaasata õgimise vältimiseks oma tahtejõudu. Praegusel ajal koosneb hulk meie toidulauast aga just suhkrust, soolast ja rasvast – keskkond on muutunud, kuid inimeste keha ega aju ei ole suutnud kohaneda rämpstoidu üleküllusega ning me ei püüa end söömisel talitseda.

Rämpstoit käivitab ajus n-ö tasukeskuse, sama teevad ka alkohol ja narkootikumid. Iga kord, kui sööd midagi suhkrurikast, vabaneb ajus dopamiin ehk heaoluhormoon ning tunneme end õnnelikuna. Toidutootjad võivad kulutada miljoneid selleks, et leida iga toidu «õndsuspunkt» ehk see vahekord toidu koostises, mis teeb meile suhkru-, soola- ja rasvarikkad toidud vastupandamatuks. Need toidud eiravad ainevahetuse tavapäraseid mehhanisme, mis tähendab, et võime süüa neid päev otsa, kuid mitte kogeda täiskõhutunnet. Ajaga muutume neile vähem tundlikumaks, mis tähendab, et peame sööma rohkem, et tunda sama dopamiinilainet. Kui me neid toite ei saa, kogeme võõrutusele sarnanevat efekti. Seega on tegu justkui disainernarkootikumitega, mis on igaühele vabalt kättesaadavad.

Aju armastab suhkrut ning nii on magusaineid lisatud enamikule valmistoitudele alates salatitest lõpetades grillkastmega. Suhkur mitte ainult ei suurenda toidu kaloraaži, vaid annab ajule iga ampsuga signaali, mis aina tõstab isu.

Kuidas isusid taltsutada?

Esmalt tuleb ise otsustada, kas peale jääb isu või tahtejõud. Alustama peaks sellest, et vähendada oma menüüs peidetud suhkrute osakaalu. Aja jooksul viib see selleni, et muutud suhkrule vähem tundlikumaks ega ihalda seda enam nii suures koguses. Siis võib juhtuda, et sa ei pea ära sööma ka suurt pakki küpsiseid korraga, vaid isu rahuldamiseks piisab mõnest küpsisest.

Toidupakendite lugemisel on soovitatav jälgida viie reeglit. Nimelt pannakse koostisosad sinna kirja nende suurima sisalduse järgi. Kui suhkur on esimese viie koostisosa seas, tähendab see, et suhkrut on seal üsna palju ning võiksid otsida sellele tootele alternatiivi. Eelistada võiks neid tooteid, mis sisaldavad vähem suhkrut ehk mil see pole koostisosade nimistu esiotsas. Tähelepanelik tasub olla ka suhkruasendajate ja magusainete osas – näiteks sõnad fruktoos, glükoos, sahharoos, glükoosisiirup, kõrge fruktoosisisaldusega siirup jm viitavad sisuliselt samuti kõrgele suhkrusisaldusele. Ka nende puhul tuleks järgida viie reeglit.

Teiseks on soovitatav meelde tuletada teised maitsed. Enamik töödeldud toite põhineb soolal ja suhkrul, kuid nende kõrval unustame hapu, kibeda ja umami maitse. Neil kolmel on kõhtu paremini täitev omadus kui soola- ja suhkrurikastel toitudel. Seega tasub eelistada toitude maitsestamiseks või süüa nende kõrvale marineeritud köögivilju, kuivatatud liha, seeni, tomatipastat, misotooteid, madala soolasisaldusega sojakastet jm, mis aitavad soolaseisu tõrjuda.

Kolmandaks on oluline «patutoitude» puhul keskenduda väikestele portsjonitele. Me ei lõpeta nende söömist siis, kui isu on täis, vaid siis, kui toit saab otsa. Sel juhul võiksime lihtsalt kasutada oma aju, mitte toimida koopainimese kombel, ja eraldada söömiseks üks väike portsjon.