• Eestis kuluvad suured summad murelike tervete rahustamiseks.
  • Tühiste tervisehädadega tulijad peaksid oma ravi EMOS kinni maksma.
  • Eesti suurhaiglad ostavad seadmeid, mida Norra haiglad peavad liiga kalliks.
  • Perearstid saavad mõni kord uudistest teada, et neile on antud uus kohustus.

Heaoluühiskonnas võimust võttev äng sunnib tohtreid ravimise asemel tegelema tervetega, kes aina otsivad endale uusi haigusi. Tohtri kinnitust, et ühtki tõbe tegelikult pole, ei peeta miskiks ja nõutakse aina uusi analüüse, ütleb Eesti Perearsti Seltsi juht Le Vallikivi (42) Arterile antud intervjuus.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Nii uhkelt ei ole mind ammu vastu võetud, isegi mitte sugulaste ja sõprade juures. Sinivalge Villeroy&Bochi serviis on kolmekäiguliseks perelõunaks lauale seatud. Selle serviisi esemete kogumine on perearstide seltsi juhi dr Le Vallikivi hobi ja siinkohal on suur abi sõpradele tehtud kingivihjetest. Iga pühapäev nii pidulikku lõunalauda ei kaeta, aga süüa teha selles peres armastatakse ja külalisi võõrustada ka. «Eks me sõpradele ütleme, et meie poolt on toit ja teie poolt taldrikud,» selgitab tohtri abikaasa Jaak Ottis.

Mitu tundi kestnud gurmeelõuna ajal sai selgeks, et mitte ainult ametnikele vastukarva väljaütlemiste poolest tuntud tohter, vaid ka tema kümme aastat suures erakliinikus finantsjuhina töötanud abikaasa on mures Eesti tervishoiu pärast, kus raha põleb ereda leegiga.

Pruugib Eestis vaid mingi terviseprobleem kõneks tulla, kohe öeldakse, et sellega peab tegelema perearst. Olgu siis depressioon, alkoholism, kanepisuitsetamine...

Le: Teinekord me ise ka ehmume, kui kuuleme õhtul uudistest, mida kõike tegema peame hakkama. Mõnikord isegi ei küsita, kas tahame või oskame. Alkoholiteema on väga palju immitsenud esmatasandile. Kui meie olime noored, siis oli lihtne vahet teha, kes on joodik. Joodik oli see, kes tuigerdas tänaval, lõhnas halvasti ja kelle juurde ükski laps ei julgenud minna.

Tänapäeval on palju rohkem salajoodikuid, eriti naisterahvad, keda varem oli joodikute seas harva. Näiteks matemaatikaõpetaja, kes joob õhtul kontrolltööde parandamise kõrvale ära pudeli veini, ja nii iga päev. Ka neid inimesi peame oskama ära tunda ja aidata, kui nad seda tahavad. Tõsi küll, võimaluste arsenal ei ole väga suur, sest sõltuvus on väga tõsine haigus.

Kuidas saab perearst sellist inimest aidata? Vastuvõtule minnakse üldjuhul siis, kui ollakse haige.

Le: Inimesed käivad perearsti juures mustmiljoni põhjusega. Väga suur hulk tulijaid on murelikud terved.

Mina kipun ka olema murelik terve, aga üldjuhul rahustan end dr Google’i abiga maha.

Le: Mõne teeb dr Google tervemaks ja teise haigemaks. Näiteks väsimuse ja apaatia puhul tavaline inimene mõtleb, et äkki magaks rohkem või oleks värskes õhus, aga murelik terve võib hoopis järeldada, et tal on verevähk või mõni muu õudne haigus.

See on üks jube asi, millega me oleme kimpus, sest osaliselt meedia, aga ka ettevõtlus rõhuvad sellele, et otsi endal haigusi. Kas oled mures oma alkoholitarbimise pärast? Tule tee see test ja (sosistades – H. R.) kui see on korras, siis joo edasi.

Inimesed elavad ja millessegi peavad nad ka surema. Sellest, mismoodi elu lõpeb, on vähe juttu, sest tavaliselt juhtub see kõrges vanuses kas hooldekodus või haiglas ja mingi haigus ikka on.

Sotsiaalmeedias ilmuvad lood ootamatust raskest haigusest koos üleskutsega «anneta ja päästa» toidavad fantaasiarikaste murelike ajusid. Nagu ka arvamus, et on võimalik ennetada ja varakult avastada kõiki maailma haigusi. Selle otsimise käigus teeb meditsiin päriselt haigeks väga paljusid, aga sellest ei räägita.

Miks meil ei ole eesnäärmevähi skriiningut? Sest tänapäeval ei ole teada, milliselt mehelt seda tõenduspõhiselt otsima peaks, et sellest ka reaalselt kasu oleks. Maailmas lõigatakse sadu tuhandeid mehi igal aastal voodimärgajaks ja impotendiks, sest nende eesnäärmes leiti vähirakud. Aga peaaegu kõigil 80-aastatel on need olemas, samas kui eesnäärmevähk ei ole see haigus, millesse nad surevad.

Paar aastat tagasi kuulsin ühelt meedikult, et tänu sõeluuringutele avastatakse küll palju vähijuhte, kuid suremust ei ole see vähendanud.

Le: Tuntud meditsiiniajakirjas Lancet oli artikkel Eesti emakakaelavähi suremusest ja anti ka soovitus algatada vastav sõeluuringu programm. See programm algas Eestis juba aastal 2003, aga selle efekt haigestumusele ja suremusele on olnud õnnetult olematu. Samas testitakse ebanormaalselt sageli neid, kes end arstidele kätte annavad, aga suur osa neist, kellel see vähk tuleb, ei käi üldse arsti juures.

Ka rinnavähi sõeluuringu tulemused on ambivalentsed. Kas on mõtet seda haigust otsida siis, kui seda veel ei ole, või peaks rohkem keskenduma sellele siis, kui see on olemas?

Käisin koos oma residentidega Põhja-Eesti regionaalhaigla konverentsil, kus oli juttu rinnavähist ja selle geneetikast. Minu jaoks jäi õõnestavalt kajama sõnum, et iga kümnes naine kannab kahtlast rinnavähigeeni, mis tähendab, et rindade ja munasarjade eemaldamist tuleks kaaluda halvema variandi puhul 35. eluaastaks, parema variandi puhul 45. sünnipäevaks. Tulin loengust ja mõtlesin, kas minu jaoks on juba liiga hilja.

Siin tuleb kutsuda appi terve mõistus, et leida piir meditsiinilise sekkumise ja mittesekkumise vahel. Kas meditsiin peab olema see, mis aitab leida tervel inimesel haigust siis, kui seda veel ei ole ja võib-olla ka ei tule, aga õpetab sind nagu Pavlovi koera, et iga aasta tuleb rindu masina vahele suruda ja pärast ärevusest hullunult vastuseid oodata? Ja oh seda pettumust, kui ootad vähki, aga tegelikult jääd auto alla ja elu nagu ei saanudki elatud.