Kolm peamist joodiallikat on jodeeritud sool, merevetikad ja joodi sisaldavad toidulisandid.
Jood kuulub kilpnäärmehormoonide koostisse ja mõjutab seeläbi enamikku keha elundisüsteemidest. Joodi alatarbimise tagajärjeks on kilpnäärme alatalitlus, mille esmasteks tunnusteks võivad olla külmakartlikkus, kaalutõus, kõhukinnisus, depressioon, väsimus, vaimne ning füüsiline aeglus, lihasvalud ja -krambid, kuiv nahk, juuste ja küünte haprus, menstruatsioonihäired, kõrgenenud kolesteroolitase.
Kui joodi saamine on kestvalt madal, hakkavad kilpnäärme rakud suurenema ja tulemuseks võib olla struuma, mille nähtavaks ilminguks on kaelakuju muutused. Kui nii sügav joodipuudus esineb rasedal, võib see lootele kaasa tuua tõsiseid arenguhäireid ja kasvupeetust, samuti raseduse katkemist. Imikutel ja lastel võib isegi kergekujuline joodipuudus põhjustada madalamat intelligentsustaset ning õpiraskusi. Jood on seega oluline igas eluetapis, kuid äärmiselt oluline raseduse ja imetamise ajal ning imiku- ja lapseeas.
Soovitatav päevane kogus on alates kümnendast eluaastast 150 mikrogrammi, rasedatel 175 mikrogrammi ja imetavatel emadel 200 mikrogrammi. Struuma ärahoidmiseks on hinnanguliselt vaja 50–75 mikrogrammi päevas. Nagu allpool näha, jääb üksnes maismaataimedele lootma jäädes joodi saamine tõenäoliselt soovitatust väiksemaks.
Joodi ületarbimiseks loetakse meil koguseid kestvalt üle 600 mikrogrammi, USA-s aga 1100 mikrogrammi päevas. Praktikas on selliste koguste saamine võimalik sagedase suure joodisisaldusega merevetikate söömise korral. Liigtarbimine võib põhjustada kilpnäärme alatalitlust ja struumat nagu alatarbiminegi, kuid lisaks ka kilpnäärme ületalitlust.