Populaarsed spordialad tekitavad ajukahjustust

Sagedased peapõrutused võivad põhjustada pikaajalist kahju. Foto: Shutterstock

USA teadlaste hinnangul on pea pooled ravi vajavad ajukahjustuse juhtumid lastel ja teismelistel tekkinud kontaktspordi käigus saadud põrutustest või löökidest. Kõige enam vigastusi tekib Ameerika jalgpalli, jäähoki, jalgpalli ning korvpalli käigus.

Kontaktspordialad – spordialad, mille käigus on sagedased põrutused, löögid ja kukkumised vältimatud, kuid mitte sihilikud – võivad tekitada kroonilise traumaatilise entsefalopaatia (CTE). Samuti on ohtlikud ka n-ö collision-spordialad ehk need, mille puhul on kontakt sihilik – näiteks kaklussport ja Ameerika jalgpall.

CTE on närvirakkude taandareng, mis tekib korduvate peapõrutuste või löökide tagajärjel, ning mida seostatakse mitmesuguste neuroloogiliste haigustega nagu Alzheimeri tõbi, samuti muud dementsuse vormid ja Parkinsoni haigus. Uuringud näitavad, et CTE suurendab ka depressiooni ja agressiivse käitumise riski.  

CTE sümptomid võivad olla meeleoluhäired, värinad, krambid, raskendatud liikumine ning tasakaaluhäired. Sümptomid võivad välja lüüa ka aastaid pärast CTE teket. Risk on suurim sportlastel, koduvägivalla ohvritel ja sõjaveteranidel, kuid CTE esineb ka kuuel protsendil tavainimestest.

Kanada teadlased uurisid magnetresonantstomograafia (MRT) teel erinevate spordialadega tegelevate tudengite ajusid. 23 tudengit tegeles kaklusspordi, jäähoki ja Ameerika jalgpalliga, 22 kontaktspordiga ja 20 teiste spordialadega. Esimese kahe grupi puhul esines aju struktuuri märkimisväärseid erinevusi. Nimelt oli kahjustada saanud nende valgeollus ehk närvikude, mis võimaldab erinevatel ajupiirkondadel üksteisega suhelda. Kahjustuse tagajärjel oli nende motoorika pärsitud ning aju osade vaheline suhtlus aeglasem. Kolmanda grupi aju struktuuris märkimisväärseid iseärasusi ei tuvastatud.

Samuti korraldati uuring, mille käigus mõõdeti ülikoolimeeskondade liikmetel peapõrutusele viitavate biomarkerite sisaldust veres enne ja pärast spordihooaja algust. Tulemustest selgus, et biomarkerite sisaldus oli normist suurem ka enne hooaja algust, mis viitab probleemi pikaajalisusele. Samuti leiti, et pärast hooaega esines sportlastel rohkem mälu ja tasakaaluprobleeme. Biomarkerite sisaldus oli suurem ka neil sportlastel, kellel peapõrutust diagnoositud polnud. See tähendab, et kontaktspordiga tegelevatel sportlastel võib tekkida pikaajaline ajukahjustus ning et ohtlikud on ka löögid ja traumad, mis ei põhjusta diagnoositavat peapõrutust.

Peapõrutuse sümptomid on peavalu, krambid, mäluhäired, iiveldus ja nägemishäired, kuid need ei pruugi tekkida vahetult pärast traumat, vaid võivad välja lüüa ka järgmisel päeval. Märkamata jäänud peapõrutusega treenimine võib aga lõppeda surmaga.

Levinud eksiarvamus on see, et peapõrutusega kaasneb ilmtingimata teadvusekaotus, kuid vaid kümme protsenti peapõrutustest põhjustab ka teadvusekaotamise. Peapõrutus tekib üldjuhul, kui inimene saab löögi või põrutuse pähe, kuid võib tekkida ka kukkumise või tugeva raputamise tagajärjel. Aju võib saada vigastada ka siis, kui üks inimene jookseb teisele otsa või tõukab inimese pikali nii, et aju äkilise jõnksu või raputamise tulemusel ajukoore sees põrutada saab.

Peapõrutusi seostati varem lühiajaliste kahjustustega nagu mälukaotus ja keskendumisraskused, kuid nüüd on teadlased hakanud tähelepanu juhtima sellele, et peapõrutused võivad põhjustada ka pikaajalist kahju aju struktuuri muutuste ja närvirakkude hävimise näol. Peatraumade vältimiseks soovitatakse teha kindlaks, et trennis kasutatavad kiivrid ja muu varustus vastavad nõuetele, ning hoida meeles, et lapsed ja noored ei pruugi ise peapõrutust ära tunda, kuid võivad siiski vajada arsti abi.