Anorektiku päevik: kujuta ette, et vaatad peeglisse ja näed endas ainult vigu

Ka äärmiselt alakaalulise ning kondisena ei arvanud Kairi kunagi, et on piisavalt kõhn. Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd

24-aastane Eesti modell jagab oma blogis avameelselt, milline nägi välja elu söömishäirega. 

Esimeses postituses rääkis anonüümseks jääda sooviv Kairi (nimi toimetusele teada), kuidas modelliagentuuri kõrged nõudmised panid teda kaalus alla võtma ning tekitasid kinnisidee toidu ja treeningu ümber. 

Oma postitusega tahab noor naine juhtida tähelepanu anoreksia emotsionaalsetele ja füüsilistele tagajärgedele. Paranedes on ta õnnelik, et vanast mõtteviisist üle sai. «Kahjuks tunnevad mõned inimesed selliseid tundeid iga päev. Tahan sellest avalikult rääkida ning aidata sarnaste probleemidega inimesi. Tean kui äärmiselt raske ja üksik on anoreksiaga elada,» sõnas Kairi. 

Tõlge ingliskeelsest blogist:

Kujuta ette, et vaatad peeglisse ja näed endas ainult vigu. Ma ei sooviks seda mitte kellelegi.

Kuigi minu eesmärk oli kaalus alla võtta, ei teinud ma piisavalt uurimistööd, kuidas seda õigesti teha. Kinnisidee kaalukaotusest sööbis minu teadvusesse ning tekkis hirm toidu ees. Kuigi ma ei söönud mitte midagi, oli toitumine ja toit kõik, millest ma päeva jooksul mõtlesin. Olin täielikult ajupestud ja arvasin, et on olemas turvalised toidud, nagu köögiviljad ja puuviljad ning halvad toidud ehk põhimõtteliselt kõik, mis sisaldas rasva, suhkrut või soola. Samuti jõin ma palju teed, et mingitki täiskõhutunnet tunda.

Kui toidulaualt nii palju olulisi toidugruppe eemaldada, hakkab keha sisuliselt iseennast sööma. Kuna olin suure osa oma keharasvast kaotanud, oli mul kogu aeg külm, ma ei suutnud magada, olin nõrk ja väsinud. Lisaks lõppes mul menstruatsioon ja tekkis akne, mis näitas, et mu hormoonid olid tõsiselt tasakaalust väljas. Mainisin juba eelmises postituses, et ei olnud sotsiaalne ega söönud ja joonud koos sõpradega. Mul oli aga võimatu vältida jõulupühi või sünnipäevasid koos perega. Selle asemel, et neid koosveedetud aegu nautida, mõtlesin vaid kui stressirikas see mulle oli. Mäletan, et ei söönud esmalt terve päeva ning valisin peolaualt vaid kõige «turvalisemaid» valikuid. Kui sõin liiga palju või võtsin midagi ebatervislikku, tundsin end süüdi, et olid kontrolli kaotanud. Treening oli seejärel minu jaoks karistus, mitte nauding.

Halvim osa anoreksia juures on muundunud kehapilt. Kuigi olin äärmiselt alakaaluline ning kondine, ei arvanud ma kunagi, et olen piisavalt kõhn. See näitab selgelt, et tegu on vaimse haigusega, mis võib surmaga lõppeda. Kujuta ette, et vaatad peeglisse ja näed endas ainult vigu. Ma ei sooviks seda mitte kellelegi. Isegi kõigi nende haigussümptomite juures oli väga raske aru saada, et kõik ei ole korras. Komplimendid andsid mulle vaid motivatsiooni juurde ning ma ei märganud, et keegi oleks mind veidralt vaadanud. Mäletan küll üht korda, kui vahetasin jõusaalis riideid ja mingid tüdrukud tegid valju märkuse: «Vaata, ta on anorektik!». See pani mind ennast sel päeval halvasti tundma, aga vaid seetõttu, et arvasin, et nad olid minu vastu ebaviisakad ning kahetsesin, et midagi vastu ei öelnud.

Peale vanemate sekkumist, hakkas minu vaatenurk oma elustiilile muutuma. Neil läks küll tükk aega, et mu probleemi märgata, kuid olen õnnelik, et see lõpuks juhtus. Hakkasin uuesti sööma, kuid see polnud lihtne, kuna seedimine oli korrast ära ja tundsin alati süües kõhuvalu. Kuna olin paljud toidugrupid eemaldanud, ei töötanud seedeensüümid enam korralikult. Kui hakkasin neid toidulisandi kujul juurde võtma, sain lõpuks midagi süüa. Siiski ei muutunud kõik üleöö. Pidin sisuliselt uuesti sööma õppima, sest olin endale nii palju reegleid ja piiranguid kehtestanud.

Kuna ma enam ei nälginud, siis arvasin, et suudan ise kaalus juurde võtta, et vähemalt menstruatsioon tagasi sada. Kuud möödusid, treenisin endiselt peaaegu iga päev ning muidugi ei võtnud ma kaalus üldse juurde. Mõnikord manasin naeratuse näole ja sõin koos perega, et neile näidata, et saan sellega hakkama. Enamiku ajast olin siiski üksi, piirasin oma söömist ja viskasin salaja toitu ära. Isegi, kui teadsin, et mul on terviseprobleemid, ei suutnud ennast vaimselt sundida. Arvasin, et olen niimoodi ilus ja miski muu mulle ei lugenud. Kuna vereanalüüsid olid halvad, käisin erinevate arstide juures, võtsin igasugu toidulisandeid ja vitamiine ning käisin isegi nõelravil. Mu vanemad leidsid Tartus psühhiaatriakeskuse, kus oli söömishäiretele spetsialiseerunud meedikute meeskond. Osakonnas ravitakse söömishäiretega noori ja täiskasvanuid ning tegeletakse anoreksia, buliimia ja ülesöömisega. Läksin sinna, et lõpuks spetsialistiga rääkida.

Kairi kirjutab üsna pea oma blogi järgmises postituses, kuidas taastusravikeskuses viibimine teda aitas. Loe ka loo esimest osa, mis räägib, kuidas Kairi söömishäire alguse sai.

Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest 

• Anoreksiat ehk anorexia nervosat iseloomustab inimese enda poolt esilekutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine.
• Anoreksia tähendab kreeka keeles toidust hoidumist ja vastumeelsust kõige söödava suhtes. Anoreksia peamiseks sümptomiks on soov nälgides võimalikult saledaks saada, sest oma kinnisidee kohaselt on anorektik ülekaaluline.
• Sageli avaldub anoreksia nendel, kelle elukutse nõuab saledust, nagu modellidel, baleriinidel, iluuisutajatel ja võimlejatel.
• Anoreksia võib sageli vahelduda buliimiaga. Viimasel ajal levinud bikini-fitness‘i harrastajad ning nende elustiili jälgivad noored naised on samuti üheks riskigrupiks, kellel võib tekkida anoreksia või buliimia.
• Anoreksiat on raske diagnoosida, veelgi raskem on aga ravida. Selleks on vaja psühhiaatri ja teiste eriarstide koostööd ning eelkõige inimese enda tahet terveneda. Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest, et inimesel tekiks üldse motivatsioon midagi enda heaks teha. Kui on tekkinud pööre ja ta saab haigusest aru ning soovib midagi muuta, tuleb hakata tegelema süstemaatilise psühhoteraapiaga.

Loe rohkem toitumine.ee