Füüsilisel koormusel on hingehädade juures suurem roll kui arvatakse

Vaimse häire sümptomite süvenemisega võib kaduda ka tegelikult tervist toetavate tegevuste harjumus. See omakorda halvendab haiguse käiku.

FOTO: Arne Trautmann / PantherMedia / Arne Trautmann

Kuigi kehalise aktiivsuse mõju vaimse tervise häirega inimeste ravis uuritakse üha rohkem, on selle integreerimine kliinilisse praktikasse endiselt vähene. Kehalist aktiivsust küll rakendatakse, kuid seda piirab peamiselt spetsialistide ja võimaluste puudus, samuti patsientide vähene motiveeritus, mistõttu loodavad patsiendid rohkem ravimitele.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeut Kati Juurik ja Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku füsioterapeut Marin Rändur kirjutavad portaalis Med24 psüühilise seisundi mõjust füüsiliselt tuntavale tervisele.

Vaimse häire sümptomite süvenemisega võib kaduda ka tegelikult tervist toetavate tegevuste harjumus. Olenemata eelnevast regulaarsusest, langeb üldiselt ka kehalise aktiivsuse tase. Mõned aastad tagasi tehtud metaanalüüs kirjeldab, et vaimsete probleemidega inimesed tegelevad märkimisväärselt vähem mõõduka ja jõukohase kehalise aktiivsusega ning on suurema osa ajast inaktiivsed. Psühhootiliste häiretega inimestel täheldati inaktiivsust koguni 11 tundi päevas, samas hindasid nad ise istumisele kulunud aega kuni poole võrra lühemaks. Lisaks vähesele aktiivsusele esineb sihtgrupil ka teisi elustiiliprobleeme, nagu suitsetamine, sõltuvusainete kuritarvitamine ja ebaadekvaatne toitumine. Sellega seoses kasvab neil märkimisväärselt raskete krooniliste haiguste risk.

WPA (World Psychiatric Association) koostatud raporti kohaselt on psühhiaatriliste patsientide hoolduses kõige keerulisem integreerida teenuseid, mis puudutavad somaatilisi probleeme. Raske psüühikahäirega inimestel on vähene teadlikkus oma kehalisest tervisest ja tervishoiuteenuste kättesaadavusest. Samuti ei märka tervishoiuspetsialistid nende haigete kehalisi sümptomeid, mis jäävad hindamata ja ravimata. Patsiendid, kellel on raskusi kehaliste sümptomite märkamisega, puutuvad paljudel juhtudel meditsiinisüsteemiga kokku ainult psühhiaatrilise ravimeeskonna kaudu.

Regulaarne kehaline treening võib vähendada vaimsete häirete sümptomite tõsidust, kuna harjutuste mõju on seostatud suurema neurotransmitterite ja neurotroofiliste faktorite sünteesi ja vabanemisega, mida ühtlasi seostatakse neurogeneesi, angiogeneesi ja neuroplastilisusega. Treening näib parandavat meeleolu spetsiifiliste kortikaalsete piirkondade aktiveerimise ning neurotransmitterite ja troofiliste tegurite vabanemise kaudu, mis aitavad kaasa regulaarse kehalise programmi järgimisele. Regulaarne kehaline koormus näib esile kutsuvat nii neurogeneesi kui ka angiogeneesi, mis on olulised käitumusliku ja kognitiivse funktsiooni parandamiseks. Kuigi liikumine toetab psüühikahäiretega inimestel tervise paranemist mitmel tasandil, tuleks silmas pidada ka ületreeningu negatiivset mõju. Väsimust seostatakse neurobioloogiliste muutustega ajus, eriti serotoniini-, dopamiini- ja norepinefriinitaseme kõikumisega. Liiga kõrge serotoniinitase võib olla seotud negatiivse käitumise, letargia ja unisusega. Madal dopamiinitase võib vähendada motivatsiooni ja motoorset koordinatsiooni.

Seni tehtud uuringud ei eelista üht kehalise aktiivsuse liiki teisele. Kõik liikumisviisid vähendasid märkimisväärselt depressiivset sümptomaatikat (meeskonnamängud 22,3%, rattasõit 22,1%, jõusaalitreening 20,1%, jooga ja tai chi 22,9%, kõndimine 17,4%).

IOPTMH (International Organization of Physical Therapists in Mental Health) soovituste kohaselt võiks kerge kuni mõõduka depressiooni puhul 2–3 korral nädalas rakendada järelevalve all mõõdukal koormusel aeroobset ja/või aeroobset ning vastupidamistreeningut, kestusega 45–60 min korraga. Eesmärgiks on sümptomite leevendamine ja füüsilise vormi arendamine. Skisofreeniaspektri häirete korral on seni kõige tõenduspõhisem mõõdukate kuni jõuliste aeroobsete harjutuste kasutamine kestusega 150 min nädalas. Eesmärgiks on sümptomite vähendamine, kognitiivse võimekuse ning elukvaliteedi parandamine. Ka teiste psüühikahäirete korral soovitatakse individualiseeritud kehalist aktiivsust, kuid kindlaid juhiseid pole veel välja toodud.

Tagasi üles