Füsioterapeut räägib, kuidas treenida krooniliste haiguste ja valu korral

Igasuguse liikumise ja treenimise lõpetamine toob kaasa lihasjõu ja vastupidavuse languse, liigeseliikuvuse vähenemise ja tasakaalu halvenemise.

FOTO: Shutterstock

Füüsiline aktiivsus võib aidata leevendada kroonilist valu, parandada liikuvust ja energiataset ning paremini krooniliste haiguste sümptomitega toime tulla. Füsioterapeut Reio Vilipuu räägib, miks peaks krooniliste haiguste korral regulaarselt trenni tegema ning kuidas.

Terviseekspertide sõnul on regulaarne füüsiline aktiivsus tõhus viis vähendada krooniliste haiguste ja probleemide riski, kuid treenimisest on kasu ka olemasolevate probleemide korral.

Elu ei tohi haiguse tõttu seisma jääda

Kroonilisi haigusi põdevad inimesed peavad samamoodi oma tervise eest hoolt kandma ning tervislike eluviiside põhimõtteid järgima. Liikumine on elu alus ning passiivsus või haiguse tõttu füüsilise aktiivsuse järsk vähendamine viib kiirema allakäiguni, millest on oluliselt raskem taastuda, tõdeb Vilipuu. «Igasuguse liikumise ja treenimise lõpetamine toob kaasa lihasjõu ja vastupidavuse languse, liigeseliikuvuse vähenemise ja tasakaalu halvenemise. Nii suureneb vigastuste risk, väheneb hapnikuvarustus organismis ja elutähtsates organites, halveneb seedimine ja ainevahetus ning võivad tekkida põletikud, valu, väsimustunne, unehäired ja üksildus,» nendib füsioterapeut. Kõik see mõjutab negatiivselt inimese elukvaliteeti ning vähendab motivatsiooni, kuid lisaks füüsilistele probleemidele võivad väsimuse, unehäirete ja üksilduse tõttu tekkida ka  krooniline stress või vaimse tervise probleemid.

Regulaarne treenimine kaitseb inimese vaimset ja füüsilist tervist ning rühmatreeningud või treenimine koos pere või sõpradega on sotsiaalne tegevus, mis suurendab endorfiinide kogust organismis ning parandab meeleolu ja maandab stressi. Erinevates elukvaliteediuuringutes osalenud regulaarselt treenivad patsiendid on hinnanud elu kvaliteedi erinevaid aspekte märksa kõrgemalt kui passiivsemad patsiendid.

Kõige raskem on esimene samm

Suurim takistus kroonilise haiguse või valuga treenimisel on alustamine ehk esimese sammu astumine. Tervisehädast hoolimata trenni minemine nõuab tohutut pingutust ja motivatsiooni, kuid juba esimese paari korra järel tekkiv hea enesetunne võib olla piisav, et inimene jääbki regulaarselt treenima. Raskem võib olla siis, kui inimene on oma mure ja probleemiga üksi ning kipub käega lööma, kuid ka neid on võimalik toetada ja aidata.

«Minule on kõige südamelähedasem patsientide rühm vähihaiged, näiteks rinnavähi ravi läbivad naised, kellel tuleb lisaks ravi kõrvaltoimetele toime tulla ka pidurdavate sundmõtete, hirmude ja iseendas kahtlemisega. See võib olla tohutult raske ning nad vajavad palju vaimset tuge, motiveerimist ja julgustamist. Samas saavad nad regulaarsest treenimisest suurt abi – operatsiooni, keemiaravi, kiiritusravi ja hormoonravi kõrvaltoimed vähenevad ning väheneb ka valu ja tursed,» räägib Vilipuu. Trenni toimel paraneb enesetunne ja meeleolu ning eneseületus on samuti lihtsam, kui treenida rühmas või teiste sarnases olukorras olevate inimestega. «Iga patsiendiga tuleb kaasa mõelda, seada konkreetsed eesmärgid ning teda nende saavutamisel igati toetada. Hea näide on üks minu Soomes elav rinnavähipatsient, kes harrastab CrossFit trenni (mitmekülgne ja suurt pingutust nõudev vastupidavustreening). Minu töö on aidata tal saavutada erinevaid seatud eesmärke – näiteks tegelesime kolm kuud intensiivselt armiteraapiaga, mille eesmärk on parandada armide tõttu vähenenud kudede liikuvust. Nii õnnestus meil taastada õlaliikuvus ja parandada abaluu stabilisatsiooni ning tänu sellele on ta saavutanud raskuste kiuste oma eesmärgi teha taas kümme lõuatõmmet.»

Treening on osa ravist

See, kuidas erinevate krooniliste hädadega treenida, on keeruline küsimus. Kehale on oluline saada vaheldusrikast, motiveerivat, pingutust nõudvat, ent mitte liigselt koormavat treeningut. «Olulist rolli mängib see, millise kroonilise haigusega on tegemist. Näiteks on võimalik parandada kopsuhaiguste puhul respiratoorset võimekust hingamislihaste treenimise ja spetsiaalsete harjutustega, mis õpetavad inimesele, kuidas hingata diafragma abil võimalikult sügavalt või köhides sekreeti end väsitamata väljutada,» märgib füsioterapeut. Kopsuhaiguste puhul on ka oluline säilitada rindkere liikuvus, sest jäigastunud ja lühenevad roietevahelised lihased mõjutavad ja hingamise tõhusust. Samuti väheneb Vilipuu sõnul sageli ka alajäsemete suuremate lihaste vastupidavus ja jõud, mille tõttu väheneb inimese tasakaaluvõime. Eriti musta stsenaariumi järgi võib kukkumise tagajärjel tekkinud luumurru või muu vigastuse järel pikk voodis veedetud aeg tuua kaasa tüsistusena ka kopsupõletiku.

Valust vabaks

«Valu on keeruline teema, sest selle ulatust ja tugevust on raske hinnata – valu on subjektiivne ning mõjutab tugevalt inimese igapäevaelu. Valu eesmärk on üldiselt inimest õpetada, ohu eest kaitsta ja aidata ellu jääda, kuid sageli pöördub valu inimese vastu ning muutub igapäevaseks kaaslaseks, mille tõttu tekib emotsionaalne väsimus, sundmõtted ja kurnatus,» tõdeb Vilipuu.

Kuna valu on individuaalne ning valu põhjused ja keha reaktsioonid ärritajatele on erinevad, siis kõigile üheselt toimivat lahendust ei eksisteeri. Teatud mõõtme lisab valule ka psühholoogiline seisund ja see, millistes värvides näeb patsient maailma. «See, mis tõepoolest kõiki aitab, on valu tõttu tekkinud ärevuse vähendamine hingamisteraapia abil, valu põhjustajatega tegelemine ning igapäevane liikumine. Igasugune füüsiline aktiivsus parandab verevarustust organites ja rakkudes, lümfiringlust ja ainevahetust ning selle tulemusel väheneb ka valu,» kinnitab ekspert. See, millist sorti trenni teha, sõltub valu põhjustest – näiteks fibromüalgia (krooniline valu ja väsimus lihaskudedes) patsiendid saavad abi soojas keskkonnas või vees treenimisest. Neile sobib hästi trenn basseinis, spinning või kuum jooga, mille puhul tehakse harjutusi 25–45-kraadises ruumis.

See ühes psühhoteraapiaga aitab patsientidel valuga paremini toime tulla ning parandab nende elukvaliteeti märkimisväärselt.

Kõige levinum probleem, millega füsioterapeudi poole pöördutakse, ongi krooniline valu, mis vähendab inimese elukvaliteeti. Vastuvõtule tuleb näiteks palju rinnavähipatsiente kogu Eestist. «Tavaliselt on olukord selline, et inimene on valu tõttu lõpetanud füüsilise pingutuse ja kõik tegevused, mis valu esile kutsuvad, kuid see tähendab, et ajapikku põhjustavad järjest rohkemad tegevused inimesele valu ja nii võib olla inimese füüsiline võimekus lõpuks väga piiratud. Selle vastu tarbitakse järjest rohkem või tugevamaid valuvaigisteid, kuni need enam organismis ei toimi. Sellisel juhul tuleb hakata kehale tasapisi füüsilist aktiivsust meelde tuletama ning sellega kaasneb helgem meeleolu, elukvaliteedi paranemine ning valuvaba elu,» ütleb Vilipuu. «Inimesed on loodud liikuma ning igasugused takistused pidurdavad meid ainult ajutiselt. Valu ja haiguste tõttu ei pea elu seisma jääma – liikumine on elu ning elama peab iga päev.»