«Aju oli ärkvel kuid keha liigutada ei saanud. Sain ainult silmi pilgutada, Nägin akna juures kuju, tüdrukut, kellel pikad juuksed ja valge öösärk. Nägu varjatud…,» kirjeldab toona 20-aastane naine.

«Ehmatasin, kuna ta meenutas kedagi õudusfilmist «Ring». Pilgutasin, lootes et ta läheb ära, kuid ta liikus hoopis ligemale. Pilgutasin mitmeid kordi ja ta liikus veelgi lähemale. Jäi mu voodi ees jalgade juures seisma ja karjus «hoia mind». Veel kord pilgutades oli ta kadunud. Sain vaikselt oma sõrmi liigutada ja peale seda juba jäsemeid. Keha ärkas üles,» kirjeldab naine viis aastat hiljem jubedat kogemust.

Taolised kogemused on inimestel olnud aegade algusest. Eesti mütoloogias nimetatakse sellist nähtust luupainajaks: tegelaseks, kes käib oma ohvrit piinamas ja rõhub tema keha nii, et too hingata ega liigutada ei saa. Erineva loomuga deemoneid kirjeldavad paljud teisedki rahvajutud: Skandinaavias deemon mare, Suurbritannias öömoor (ingl night hag), Tais kummitus Phi Am, Pakistanis bakhtak jne.

Kommentaarid
Copy