Värske uuring ütleb, et terve inimese puhul saabub mingi suure kehalise aktiivsuse taseme juures piir, kus kasu näiteks surmariski alandamise ehk üldtervise parandamise mõttes enam märgatavalt ei lisandu.
Hollandi Radboudi ülikooli meditsiinikeskuse teadlase Thijs Eijsvogelsi juhitud uuringus taheti aga teada, kas neil, kellel on südame-veresoonkonna haigused, peaks ka mingi piir olema, milleni füüsilist aktiivsust suurendada tasub. Sest kui see piir on, siis peaks liikumissoovituste puhul ju seda ütlema.
Seda, kuidas südame-veresoonkonna tervis, kehaline aktiivsus ja teised tervisenäitajad omavahel nüanssides seotud on, ei mõisteta veel hästi. Teadlased kasutasid 167 000 Hollandi elaniku terviseandmeid, et hinnata seda kasu, mida võiks anda füüsilise aktiivsuse suurendamine. Nii suure hulga peale on alati piisavalt inimesi, kes pingutavad füüsilise aktiivsusega kõvasti üle; keskmisi, kes jäävad mõõdukateks ja veel rohkem neid, kes liiguvad liiga vähe.
Üldpilt oli ootuspärane – teadlased leidsid, et vähemalt mõõdukas füüsiline aktiivsus vähendas suremuse riski kõigis rühmades – nii südame poolest tervetel kui ka südameprobleemidega inimestel. Huvitav tähelepanek on aga see, et tervetel inimestel tuleb ühel hetkel piir ette, kui füüsilise aktiivsuse suurendamine enam liig varase surma riski ei vähenda, kuid südameprobleemidega inimeste puhul seda piiri ei tundunud olevat.
Ehk siis esimesel hetkel võiks teha järelduse, et kui inimesel on südameprobleemid, siis võiks nagu soovitada aina vunki juurde panna?