R, 1.07.2022

Teadlane kehalisest aktiivsusest klassiruumis: õpilased sooviksid saada rohkem vabadust

Richard Mägar
Teadlane kehalisest aktiivsusest klassiruumis: õpilased sooviksid saada rohkem vabadust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Liikumine peletab kesk koolipäeva väsimust.
Liikumine peletab kesk koolipäeva väsimust. Foto: Shutterstock

«Kuigi liikuma kutsuvad koolitunnid ei ole Eestis veel piisavalt tavapärased, näitab uuring, et õpilased hindavad liikumisvõimalusi kõrgelt,» tõdeb Tartu ülikooli teadlane Marko Uibu uuringu põhjal, mis hindas kehalist aktiivsust klassiruumis, sealhulgas õpilaste vaatenurka ja seniseid liikumisharjumusi.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) sõnul peaks laste ja noorte mõõdukas kuni intensiivne kehaline aktiivsus kestma kokku vähemalt 60 minutit päevas. Ometi on keskmiselt 65 protsenti Euroopas elavatest lastest koolipäevade jooksul mitteaktiivsed, kõigest viis protsenti vastavad terviseorganisatsiooni välja käidud soovitusele. Kooliõpilaste vähene liikumine on probleem ka Eestis: üksnes 24 protsenti eesti lastest vanuses seitse kuni 13 eluaastat täidavad eelmainitud nõuande.

Õpilaste füüsiline mitteaktiivsus seostub tihtipeale rahvatervise küsimusega, ent siinkohal ei tohi vähetähtsustada ka õppeasutuse – laiemalt koolisüsteemi – osakaalu hoiakute ja harjumuste kujundamisel. Kooli võime jõuda suure osani lastest loob õppeasutusest ideaalse keskkonna kehalise aktiivsuse parendamiseks. Ometi jäävad laste kehalise aktiivsuse võimalused tunnis sageli piiratuks.

Soome ja Taani on panustanud oluliselt õpilaste liikumisaktiivsuse tõstmisesse. Soomlased on kasutusele võtnud niinimetatud alt-üles lähenemise, toetades koole rahaliselt või muude abivahenditega. Eelkõige on põhjanaabrite eesmärk lõimida õppetöösse liikumist, et vähendada aega, mil õpilased istuvad. Taanil jällegi on välja töötatud reegel, et koolil on kohustus pakkuda 45 minutit füüsilist aktiivsust koolipäeva jooksul.

Liikumine peletab väsimuse

Mõistmaks õppekeskkonna võimalusi ja kooliõpilaste enda vaatenurka kehalisele aktiivsusele, viisid Tartu ülikooli ühiskonna- ja sporditeaduste ning füsioteraapia instituudi teadlased läbi uurimuse, kus fookusgrupi intervjuudes osalesid 92 last vanuses 8 kuni 15. Valimi jaotasid uurijad kolme vanuserühma: 8- kuni 10-aastased, 11- kuni 13-aastased ja 14- kuni 16-aastased. Küsitlusse kaasati riikliku õppekava järgivad kolme kooli õpilased.

Nagu uuringust selgub, pole Eesti koolides tavaks viia akadeemilistes tundides läbi kehalist aktiivsust tõstvaid ülesandeid või pause. Õpilaste vähesed näited füüsilisest aktiivsusest õppetundides on ennekõike seotud kindlate õpetajatega. Samas on laste meelestatus liikumist soodustavate meetodite suhtes toetav ning paljude sõnul on tundides kehalise aktiivsuse rakendamine osa heast õppimiskogemusest. Just ka seetõttu, et kõikvõimalikud aktiivsed tegevused peletavad eemale tundides tekkivat väsimust.

Isegi põhikooli lõpuklasside tüdrukud, kes muidu on pigem skeptilised mänguliselt füüsiliste tegevuste osas, tõid välja, et nad on positiivselt meelestatud aktiivõppe, grupitööde ja klassiruumist väljaspool toimuva õppe suhtes. Õpilaste öeldu põhjal võib õpetajad jagada kahte leeri: ühed, kes on meelde jäänud kehalist aktiivsust toetavate õppemeetoditega ning teised, kes füüsilisi tegevusi enda tundides ei rakenda.

Klassiruum liikumissõbralikuks

Peamiselt kerkivad uurimuses esile viis erisugust võimalust/põhjust füüsiliseks aktiivsuseks akadeemilistes tundides: liikumise kaudu omandatakse teatavat teemat, juhuslik liikumine õppeprotsessi käigus, füüsiline aktiivsus on õpilaste enda algatatud, liikumist toetavad mängud ja liikumispausid, distsiplineerimiseks või hindamiseks kasutatud liikumine.

Muuhulgas selgus grupivestluste käigus, et ruumi paigutusel on määrav roll õpilaste kehalisse aktiivsusesse. Üks lastest tõi lahendusena välja võimaluse, kus näiteks kapid vahenditega on paigutatud lauast kaugemale. Nõnda peab õpilane asjade kasutamiseks end rohkem liigutama. Niisamuti pakkusid osa õpilastest liikumise suurendamiseks välja võimaluse kasutada rohkem tahvlit mõne ülesande lahendamiseks. Ometi peab ka seesugune liikumine olema kujundatud viisil, et õpilane tunneks end väljaspool koolipinki turvalise ja hoituna.

«Õpilased sooviksid klassiruumis saada üha rohkem vabadust,» märgib uuring kokkuvõttes. Näiteks klassiruumi reeglid ja kord võiksid õpilastel väsimuse või tähelepanu hajumise korral lubada end sirutada ja ruumis ringi liikuda, et küsida midagi kaasõpilaselt või õpetajalt. Üldjuhul ei nõua seesugused ümberkorraldused eraldi panust kehalise aktiivsuse pausideks või organiseeritud tegevusteks.

Samas kasutavad õpetajad tihtipeale kehalist aktiivsust hindamismeetodina, süstides seekaudu õpilastesse motivatsiooni ja tahet rohkem pingutada. Mitmed vastanutest tõid näiteid ka sellest, kuidas tunni alguses antakse peast arvutamise ülesandeid ning õigesti vastanud saavad istuda. Ühtpidi võib seesugune lähenemine õpilasi motiveerida rohkem pingutama, ent teistpidi võib tekitada ka negatiivseid tagajärgi — näiteks õpilane ei tunneta klassiruumi turvalise ja toetavana, mispärast kardetakse püsti tõusta või laua tagant lahkuda.

Klassiruumi sisest liikumist toetavatel meetoditel on kindlad nõuded ja tagajärjed. Seejuures on õpetajatel oluline olla kursis erinevate meetoditega ja olla nende kasutamisel paindlik, nendivad teadlased uuringus.

Märksõnad
Tagasi üles