ME SAAME HAKKAMA ⟩ Puhkus, kallis aare

Pisike puhkus Tallinnas Pirital. Foto: Konstantin Sednev

Kohe-kohe on ta käes – puhkus, kallis aare. Aeg, mida aasta otsa oodatakse – justkui ootamiseks paslikke valget karva laevu maailmas enam polekski. Pääsetee ja imeravim kõigi hädade vastu, olgu see kurnatud keha, pinges närv või tüsilik töökeskkond.

Teraapiaruumis kostub kevade edenedes üha rohkem lootusrikkaid hääli, et küll puhkuse ajal muututakse rahulikumaks ja siis saavad suhted paremaks. Ent sügise saabudes pannakse vaimse tervise spetsialistide juurde jälle uue hooga aegu kinni – sest imet pole sündinud ega tabatud.

Suvepuhkusega seotud, pea alati ülikõrged ootused ja unistused on tõepoolest peaaegu midagi müstilist. Küll teeks ja oleks, rõõmutseks ja elaks end välja. Kes kuidas, aga asjade paranemist on oodata mitmes eluvaldkonnas. Justkui oleks metafoorina meeles vaid see, et suvel valmib põllul vili, millest järgneval aastal kõht täis saada. Unustatakse aga, et vili võib ka vihma käes