Kunagi ammu pakkusin ma ootamatult sissesadanud ja mitte väga oodatud külalistele kohvi. See oli tule peal värskelt tehtud ja maitses tõesti hea. Külalised teatasid aga, et nad eelistaksid “midagi taimset”, mõeldes muidugi taimeteed. Miks nende peas kohv taimne pole ja milline see mittetaimne tee on, ma tookord pärima ei hakanud. Kuid kohviga on ju tõesti olnud segased lood.
Kohv – poolt ja vastu
Alles 90ndate alguses arvas WHO, et tegemist on vähitekitajaga. Õnneks on see jama nüüdseks ära klaaritud ning on selgunud hoopis, et kohvil on näiteks melanoomi, eesnäärmevähki, maksavähki ja tsirroosi (maksarakkude kärbumine ja sidekoega asendumine) ennetav toime.
Aga sellega kohvi head omadused ju teatavasti ei piirdu – head mõju on täheldatud ka südamehaiguste, diabeedi, depressiooni, suitsiidi, Parkinsoni tõve ja paljude teiste haiguste ennetuses või kergendamises. Isegi nii palju, et laiemad uuringud näitavad väiksemat suhtelist suremusriski kohvitarvitajate seas. Nii kummaline kui see ka pole, vähendab kohvijoomine eriti märgatavalt suitsiidiriski.