Triatlonil osalev diabeetikute võistkond: sportimine aitab haigust ohjata

Mikk Lellsaar, Karel Georg Nõmm ja Karmen Mikiver on kogenud omast käest, et mõõdukal sportimisel on diabeedi ohjamisele positiivne mõju. Foto: Marek Metslaid

Tänavusel Tallinna Ironman triatlonil osaleb meeskonnavõistlusel kolmeliikmeline tiim, mille kõiki liikmeid ühendab lisaks suurele sportimishuvile salakaval haigus diabeet. Pidev veresuhkru jälgimine ja normist kõrvalekaldumisest põhjustatud kehv enesetunne võivad kõlada kui sportimist takistavad asjaolud, kuid trio hinnangul on jõukohase sportimise positiivset mõju diabeedi ohjamisele võimatu üle hinnata.

Alates varajasest noorusest pikalt võrkpalliga tegelenud ja triatlonil ujumisetapil võistleva Mikk Lellsaare sõnul toetab tema puhul sportimine igal juhul diabeedi kontrolli all hoidmist. «Kui ma sporti teen, siis on veresuhkru näitajad reeglina paremad. Alati peaks muidugi parajalt toitu või snäkke kaasas olema, et vajadusel glükoositaset tõsta ning ootamatusteks valmis olla. Aga see kogemus, kuidas veresuhkur käitub, tuleb nagunii treeningute käigus kätte ja aitab võistluseks sobivalt valmistuda,» räägib Lellsaar.

Erinevad spordialad mõjutavad veresuhkrut isemoodi

Tema kogemusel on erinevate spordialade puhul veresuhkru taseme normi piires hoidmine erinev. «Pikka maad joostes tean juba ette, et selle aja jooksul pean midagi vahepeal sööma. Kui aga korvpalli mängin, siis sätin enne treeningut veresuhkru õigele tasemele ning trenni jooksul keskendun vaid piisavas koguses vee joomisele,» selgitab Lellsaar. «Igal inimesel käitub veresuhkur aga loomulikult koormusele natuke erinevalt ja ühtset valemit pole. Peab trenni tegema, selle jooksul oma veresuhkru näitajaid kontrollima ning endale looma arusaama, kuidas organism füüsilisele koormusele reageerib,» ütleb Lellsaar.

Ka Ironmani triatloni rattaetapil osalev Karel Georg Nõmm nõustub, et enesetunde jälgimine ja aeg-ajalt veresuhkru taseme kontrollimine on oluline osa ettevalmistusest. «Otsest rutiini mul enne võistlusi ei ole ja tihti sõltub see ka võistluse iseloomust, aga võtan alati igaks juhuks rohkem toitu kaasa,» kirjeldab Nõmm. Ta lisab, et hea uni ja korralik söök peaks nagunii iga spordivõistlusel osaleja päevaplaani kuuluma.

«Näitude jälgimise on õnneks teinud lihtsamaks kehale kinnitatav glükoosimonitooringu sensor Dexcom ONE, mis annab mulle igal ajahetkel võimaluse oma veresuhkrut kontrollida. See on muutnud elu nii palju lihtsamaks, sest see näitab mulle ette veresuhkru taseme liikumise suunda ja saan selle abil paremini ette prognoosida insuliini süstimist ja toitumist,» räägib ta. 

Treeneri ja trennikaaslaste toetus on diabeetikutele oluline

Näitude ja söömise ebapiisav jälgimine on Nõmmele enam mõju avaldanud madala veresuhkru näol. «Kuigi tavaliselt öeldakse, et mõlemad, nii kõrge kui ka madal veresuhkur, on halb, siis kehale on rohkem mõju avaldanud madalad näitajad. Mõnikord on ette tulnud, et trennist koju tulles enam jalad ei jaksa tööd teha. Tunne on selline, et lihased enam ei tee koostööd ja on tuimad. Siis tulebki istuda, süüa ja oodata kuni suhkur taastub,» räägib Nõmm ja ütleb, et kõrge glükoositasemega on kaasneb jällegi tohutu väsimus ja janu.

Nõmmel on kogemus rahvusvahelisest professionaalsest rattatiimist, mille moodustavad vaid diabeetikutest ratturid. «Osaledes nende laagris ning juunioride tasemel ka võistlustest osa võttes võis näha, kui kellavärgi korras seal ratturite tervist jälgiti. Sealt ma esmakordselt üldse saingi selle kogemuse, kuidas ka ise sportimise ajal oma veresuhkru taset hoida ja seda planeerida,» märgib ta.

Toetava tiimi olemasolu peab väga tähtsaks ka Ironmani meeskonnavõistlusel jooksudistantsiga panustav Karmen Mikiver. «Varem põhikooli ajal kergejõustikuga tegeldes oli mul väga tore treener, kellel oli kogemus diabeedikutega. Tema nägi juba mu näost mõnikord ära, et mul võib veresuhkur madal olla. Samamoodi aitasid mind ka treeningpartnerid, kes mulle suureks toeks olid,» selgitab Karmen ja lisab, et kohusetundliku veresuhkru jälgijana vaatas ta väga hoolikalt oma toitumist ja sai tänu sellele tegelikult üpris täpselt insuliini süstida.

Kaasaegne diabeeditehnoloogia aitab veresuhkru kõikumist tuvastada

«Suure osa lisatööst võtab mult nüüd ära aga glükoosimonitooringu seade, mis kehale kinnitatuna annab mulle nii magades kui ka treenides märku, kui peaksin midagi sööma või insuliini süstima. Kuna aga minu menüü on juba üpris välja kujunenud ja tean, kuidas see minu veresuhkrut mõjutab, siis suuri muresid mul veresuhkru stabiilsena hoidmisega ei ole,» kirjeldab Mikiver diabeetiku igapäevaseid täiendavaid kohustusi.

Mikiveri sõnul on tema sportlik sooritusvõime kahtlemata parim siis, kui kõik tervisenäitajad, sealhulgas veresuhkur on korras. Ja kuigi teismeeas sai palju oma tulemustes diabeeti süüdistatud, siis tegelikkuses on tema hinnangul võimalik diabeeti ja sporimist ideaalselt ühildada.

Kõik kolm nimetavadki Ironmani meeskonnavõistlusel osalemise ja oma kogemusest rääkimise peamise motivaatorina seda, et ka teised diabeetikud näeksid võimalust sporti teha ja kehaliselt aktiivne olla. Arvestades, et mõõdukal sportimisel on reeglina diabeedi ohjamisele positiivne mõju, siis parem on kindlasti seda proovida, kui proovimata jätta. Diabeedi tõttu midagi tegemata ei pea jääma, ütlevad Mikiver, Nõmm ja Lellsaar kui ühest suust.

Arst: sportlik liigutamine enamasti langetab veresuhkrut

Suhkruhaige inimene on nagu iga inimene, aga tema kõhunääre ei tooda insuliini. Ta peab seda ise korras hoidma ja temal on seetõttu tippsorti teha palju keerulisem, kuna see on üks täiendav asi, mida peab jälgima.

Sportimise ajal peaks hoidma veresuhkru normi piires. Seetõttu kestvusaladel tuleb arvestada veresuhkru tõstmise eesmärgil vahepeal söömisega. Lühikeste innetsiivsete alade puhul on lihtsam, kuna sellisel juhul piisab eelnevalt veresuhkru normi piires hoidmisest.

Enamjaolt on sportlik liigutamine veresuhkrut langetav. On erandeid, kus minnakse liiga kõrge veresuhkruga tasemega sportima ja sel juhul võib kehaline liikumine veel seda tõsta. Üleüldiselt sportimine aga langetab veresuhkrut ja on positiivne suhkruhaiguse ohjamisele. Sportimist me oma patsientidele kindlasti soovitame. Võistlussport ei ole igaühele, aga sportimist võiks iga diabeetik kaaluda.

Vastavalt sportimise intensiivusele tasub konsulteerida ka oma endokrinoloogia arstiga, et saada nõuandeid vastavalt enda raviplaanile. Kui treening kestab tunni ringis, siis pole erikorraldusi reeglina vaja teha. Aga kui treening kestab pikemalt, siis peavad olema kaasas ka söögid ja joogid. Eestis on alates sellest aastast esimese tüübi diabeetikutele väga hästi kättesaadavad glükoosimonitorid, mis on kindlasti abiks igale diabeetikule, et enda tervist jälgida.

Dr Marju Past, endokrinoloog