Kaks minutit seda tegevust päevas vähendab surmariski

Foto: Andrej Lišakov, Pexels

Euroopa kardioloogide seltsi ajakirjas European Heart Journal avaldatud uuringu järgi on kaks minutit intensiivset kehalist aktiivsust päevas, kokku 15 minutit nädalas, seotud enneaegse surma riski vähenemisega.

Tulemused näitavad, et lühikesed, kuid jõulised kehalise aktiivsuse n-ö puhangud kogu nädala jooksul võivad aidata meil kauem elada, selgitas uuringu autor dr Matthew N. Ahmadi Sydney ülikoolist. Ta arvab, et ajapuuduses inimestele on see suurepärane lahendus kehalise aktiivsuse suurendamiseks. 

Teises uuringus, mis avaldati samas ajakirjas, leiti, et teatud füüsilise aktiivsuse korral on intensiivsuse suurendamine seotud südame-veresoonkonnahaiguste tõenäosuse vähenemisega. «Meie uuring näitab, et see ei ole mitte ainult aktiivsuse hulk, vaid ka intensiivsus, mis on oluline südame-veresoonkonna tervisele,» ütles uuringu autor dr Paddy C. Dempsey, kes teeb teadustööd Leicesteri ja Cambridge’i ülikoolis ning lisaks  Bakeri südame- ja diabeediinstituudis Melbourne’is. 

Mõlemas uuringus osalesid 40–69-aastased täiskasvanud Ühendkuningriigist, kelle geeniproovid olid ka biopangas. Osalejad kandsid seitse päeva järjest randmel aktiivsusejälgijat. See on objektiivne viis liikumise ja eriti erineva intensiivsusega aktiivsuse mõõtmiseks päeva jooksul.

Esimeses uuringus osales 71 893 täiskasvanut, kellel ei olnud südame-veresoonkonnahaigusi ega vähki. Keskmine vanus oli 62,5 aastat ja 56 protsenti neist olid naised. Uurijad mõõtsid iganädalase jõulise aktiivsuse koguhulka ja kaks minutit või vähem kestvate n-ö aktiivsussööstude sagedust. Osalejaid jälgiti keskmiselt 6,9 aastat. Uurijad analüüsisid jõulise tegevuse mahu ja sageduse seoseid surmaga (kõik põhjused, südame-veresoonkonnahaigused ja vähk) ning südame-veresoonkonna haiguste ja vähi esinemissagedust.

Kõigi viie risk vähenes, kui intensiivse tegevuse maht ja sagedus suurenesid, kusjuures kasu on näha isegi väikeste muutuste korral. Näiteks osalejatel, kellel polnud intensiivset tegevust, oli neljaprotsendine risk surra viie aasta jooksul. Vähem kui 10-minutilise iganädalase jõulise tegevuse korral vähenes risk poole võrra, kahe protsendini, ja 60-minutilise või enama aktiivsuse korral langes see ühe protsendini.

Näiteks umbes 53 minutit intensiivsemat tegevust nädalas seostati 36 protsenti väiksema surmariskiga mis tahes põhjusel.

Teises uuringus osales 88 412 täiskasvanut, kellel ei olnud südame-veresoonkonnahaigusi. Keskmine vanus oli 62 aastat ja 58 protsenti olid naised. Uurijad hindasid kehalise aktiivsuse mahtu ja intensiivsust, seejärel analüüsisid nende seoseid südame-veresoonkonnahaigustega (südame isheemiatõbi või tserebrovaskulaarne haigus). Osalejaid jälgiti keskmiselt 6,8 aastat.

Teadlased leidsid, et nii suurem aktiivsuse hulk kui ka suurem intensiivsus olid seotud südame-veresoonkonnahaiguste väiksema esinemissagedusega. Intensiivsuse suurendamine tõi kaasa südame-veresoonkonnahaiguste riski suurema vähenemise sama treeningumahu korral. Näiteks oli südame-veresoonkonnahaiguste esinemissagedus 14 protsenti madalam, kui mõõdukas kuni jõuline aktiivsus moodustas 20 protsenti, mitte 10 protsenti aktiivsusest, mis võrdub 14-minutilise jalutuskäigu muutmisega kiireks seitsmeminutiliseks jalutuskäiguks.

Dr Dempsey ütles: «Meie tulemused näitavad, et kehalise aktiivsuse ajalise kogumahu suurendamine ei ole ainus viis südame-veresoonkonnahaiguste tekke tõenäosuse vähendamiseks. Eriti oluline on ka intensiivsuse tõstmine, optimaalne on aga mõlema suurendamine. See näitab, et juba tehtavate tegevuste intensiivsuse suurendamine on südame tervisele kasulik. Näiteks igapäevasel jalutuskäigul bussipeatusesse tempo tõstmine või majapidamistööde kiirem tegemine.»