Söömasööstu-rasvumist ravitakse Parkinsoni tõve ravimeetodiga

Foto: Artem Podrez, Pexels

• Ajju paigaldatud elektroodid saavad hakkama rasvumisega, mille puhul kirurgiast abi pole.
• Esimesed kaks patsienti alustasid katset suurema kehakaaluga kui enne maovähendusoperatsiooni.
• Nüüd on neil söömasööstud kadunud ja kaal langeb aeglaselt.

Liigsöömishäirega inimesed ei pruugi olla ülesöömises rohkem süüdi kui Parkinsoni tõvega patsiendid värinates. Võimalik, et Parkinsoni tõve ravimeetod sobib ka söömasööstude-rasvumise raviks. 

On selline söömishäire, mille puhul söömasööstud on sisuliselt pidurdamatud. Seda nimetatakse ülesöömiseks - inglise keeles on selle nimetuseks binge eating disorder. Tegemist on kroonilise, kontrollimatu, emotsionaalse ülesöömisega. Selle tunnuseks on liigsöömishood ehk söömasööstud, millega tarbitakse päevasest soovitatud toidukogusest oluliselt rohkem toitu, kuid erinevalt näiteks buliimiast ei püüta tarbitud toitainetest lahti saada. 

Suhteliselt vähetuntud häire levimuseks pakutakse USAs suurusjärku 3 protsenti elanikkonnast, mida on ootamatult palju.

On teada, et suurt osa selle häire väljakujunemisel mängib aju, kus näljatunnet ja täiskõhutunnet reguleerivad signaaliahelad on korrast ära. Seega ei pruugi selle psühhiaatrilise diagnoosiga inimesed olla ülesöömises rohkem süüdi kui Parkinsoni tõvega patsiendid oma värinates. Mõttearendus pani arstid proovima uut ravimeetodit, mis erineb kõigest, mida on aegade jooksul kasutada püütud. 

Ajakirjas Nature Medicine kirjeldatakse pilootuuringut, kus söömasööstude ja rasvumise raviks kasutatakse sügavat ajustimulatsiooni ehk meetodit, mida kasutatakse Parkinsoni tõvega patsientide värinate vaigistamiseks. See tähendab elektroodide paigutamist ajju, et reguleerida hälbivaid signaale. Elektroodidega ühendatud seade opereeritakse peanaha alla, kus see on märkamatu. Seade stimuleerib neuroneid ainult siis, kui seade tuvastab signaali ülesöömise alustamiseks.

Katses osales alguses vaid kaks naist, kelle puhul bariaatrilisest kirurgiast abi polnud - katse alguse ajaks oli neil kaalu rohkem kui enne operatsiooni. Esimene neist oli 45aastane valge naine kehamassiindeksiga 46 (!), tal olid söömasööstud pea iga päev. Maovähendusoperatsioon 2005. aastal aitas kaalu vähendada 53 kilo võrra, aga see tuli varsti tagasi. Katse alguseks oli tal lisaks veel kasvaja, alaseljavalu, küfoskolioos/skolioos, hüpertensioon, söögitoru refluks, düslipideemia, komplitseeritud migreen ja ärevus. Teine katsealune, kellele elektroodid ajju opereeriti, oli 56aastane valge naine, kelle KMI oli 47. Ka temale tehti 2005. aastal bariaatriline operatsioon, millega ta kaotas alguses 69 kilo kehakaalu. 2009. aastal võttis ta aga kaalu tagasi nii haige pereliikme eest hoolitsedes kui ka ise autoõnnetusest taastudes. Tema söömasööstud toimusid keskmiselt neli korda nädalas ja kaasuvatest haigustest oli tal ka migreen. Lisaks maovähendusele proovisid mõlemad katsealused arvukalt muid kaalulangetamise strateegiaid, sealhulgas treeningut, dieeti, tugirühmi ja ravimeid. 

Teadlased tegid juba varem loomkatsetes kindlaks, kus asuvad need mõõtmetelt väga väikesed ajupiirkonnad, mida mõjutama peab. Kui elektroodid olid paigaldatud, läks teadlastel kuid, et erinevate stiimulitega seotud signaalid täpselt ära mõõta ja kaardistada ning muud ettevalmistused teha nõetekohaseks katseks.

Mõlemad naised ütlesid, et nad said kohe aru, kui seade tööle hakkas, kuigi neile midagi ei öeldud. Praeguseks võtavad nad aeglaselt, kuid kindlalt kaalust alla. Nad ütlevad, et tegemist pole enesekontrolliga, kuid nad suudavad teha paremaid toiduvalikuid ilma sellele aktiivselt mõtlemata. Tõsi, et vähemalt üks neist pole hakanud sööma neid aedvilju, mida ta ka enne ei söönud, kuid mõlemad tunnistavad, et maitsemeel on neil ka muutunud.

Neile pakuti katsetingimustele kohaselt seadmest lahtisaamise võimalust, kui elektroodide siirdamise operatsioonist oli möödunud 12 kuud, kuid mõlemad katsealused keeldusid seadet eemaldamast, sest ei tunne enam soovi söömasööstudeks.

Katsega liitub nüüd veel neli ülesöömishäirega inimest. Enne kui USA toidu- ja ravimiamet FDA saab ravi heaks kiita, peavad teadlased seda meetodit mitmes meditsiinikeskustes vähemalt 100 inimese peal põhjalikult katsetama. Sellise uuringu lõpuleviimiseks kulub mitu aastat.

Allikad: Nature Medicine, NYT.

Liigsöömishäire kohta saab lugeda siit: https://peaasi.ee/liigsoomishaire/