/nginx/o/2023/04/13/15253732t1h9592.jpg)
Meie elu tänapäeval on nii mugavaks tehtud, et isegi hambaharjad on elektrilised ja pesemiseks peab tõstma vaid käe ning liigutusi tegema minimaalselt. «Liikumine on aga oluline meile kõigile,» rõhutab Ida-Tallinna keskhaigla taastusraviarst dr Eve Sooba.
«Liikumise vähenemine on globaalne probleem ja mugav elu teeb tervise halvemaks. Meie aga oleme looduse poolt loodud kõvasti rohkem iseendaga toime tulema.»
Kui me räägime vanemaealistest inimestest, on oluline teada, et umbes alates vanusest 45 algavad organismis protsessid, mis toovad kaasa ainevahetuse languse, lihaskude hakkab kahanema, toimub järjepidev luude ja lihaste regressioon. Langema hakkab siis muidugi ka meie füüsiline võimekus. Kuid arvata, et vana inimene peabki olema väsinud, aastad ju õlule kogunenud, ja me peamegi vähem jõudma, on vale! «Need seisukohad üldse ei päde,» rõhutab dr Sooba. «Nii ei pea olema! Mida vähem liigud, seda väsinum oledki ja uni ka ei tule.»
/nginx/o/2023/04/13/15253729t1h136e.jpg)
Iga liigutus loeb ja kunagi pole liiga hilja alustada. «Tänapäeval rõhutatakse, et me ei pea mitte ainult liikuma, vaid enda liikumatuse järel nuhkima – me peame tegema luuret iseenda paigaloleku ja passiivsuse suhtes. Me peame end rohkem jälgima,» õpetab Sooba. Mida see täpselt tähendab? Lihtsalt öeldes: mitte ainult trenn pole liikumine, ka n-ö sehkendamine, koristamine, seismine, akende pesu, suurpuhastus... need on kõik aktiivsed tegevused.
Kui me istume päevas 6–8 tundi, siis kasvab risk suremusele, seetõttu peaksime piirama näiteks passiivset televiisori passimist. «Vastukaaluna istumisele, mis suurendab terviseriske, peame rohkem liikuma. Nii lihtne ongi! Kui teame, mille vastu võitleme, siis saame seda ju teha.»
Paraku on liikumisvaegus globaalne probleem. 2018. aasta Eurobaromeeter ütleb, et me peame vanemaealistele rohkem rõhutama liikumise tähtsust. «Kui nad leiavadki aega, siis sageli mõtlevad nad hoopis: oi, mul on haigused, ma ei või. Või et ma olen vanem inimene ja mulle pole see või teine lubatud. Või siis muretsevad, et ei sobi spordiklubis noorte sekka. Eelarvamusi on nii vanematel inimestel kui treeneritel,» ütleb arst. Arvud toetavad: kui noortest meestest (vanuses 15–24) spordib 62 protsenti, siis vanusegrupis 55+ on sama arv vaid 30. Langus on märgatav!
«Teine mõte: hooldekodud, kus võiks olla teadlik suunitletud liikumistegevus,» lisab dr Sooba. «Liikumistegevust saab teha istudes, saab ka lamades.» Igaühel tuleb vaid leida endale meelepärane tegevus ja palju abi on siin inimestest, kes seda aitaks koordineerida nii hoolekodudes kui ka näiteks töökohtadel.
Kui inimene on olnud täiesti passiivne või on ta põdenud haigusi, siis tulebki alustada madalama intensiivsusega ja lühema trenniga. Enim on vaja aeroobset liikumist – et pulss ja hingamine kiireneks.
«Meie kehakeemiakombinaat ja ainevahetus hakkavad tööle, see on tähtis südameveresoonkonnale ja verevarustusele. Südame seisund paraneb, veri käib rohkem ringi, südame pumbajõudlus paraneb, väiksed veresooned jalgades jm saavad rohkem verd, tekivad varukapillaarid, veresooned ei lähe umbe, sest liikumine on kasulik veresoone seinale kleepuva n-ö halva kolesterooli langetamisel. Liikumine langetab ka veresuhkrut, mis omakorda mängib rolli veresoonkonna tervise juures ning lisaks aitab langetada kehakaalu. Eesmärgiks võiks võtta isegi üks tund liikumist päevas vähemalt viiel päeval nädalas,» soovitab arst.
Muidugi mängib rolli ka lihastreening, aga mahu poolest peaks aeroobset olema rohkem: kõndimine, jalgratas, ujumine, tantsimine, suusatamine, ka juba mainitud koristamine. Lihastrenni on aga vaja teha aeroobsest vähem, 2–3 korda nädalas samale piirkonnale, puhkepausidega. Koormustase sõltub siin inimese võimekusest ja küsimus pole vanuses. «Kahju, et meie spordiklubides pole rühitrenni, venitus- ja rühitrenn võiks olla töökohtadel ja spordiklubides,» unistab dr Sooba.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)