Mis siis, kui amüloidinaastud ei ole Alzheimeri tõve peamine põhjus?

Alzheimeri tõvega patsientidel on rauasisaldus ajus tavaliselt kõrgenenud. Foto: Miguel Á. Padriñán, Pexels

Üha enam on tõendeid selle kohta, et ajus leiduv raud võib Alzheimeri tõve puhul mängida olulisemat rolli kui seni arvatud. Samades ajupiirkondades, kus tekivad Alzheimeri tõvega seotud amüloidinaastud, suureneb ka rauasisaldus.

«Seos raua redoksreaktsiooni ja Alzheimeri tõve vahel on olnud must kast,» ütles uuringu autor keemiaprofessor Yi Lu. «Minu jaoks on kõige põnevam see, et meil on nüüd võimalus valgustada seda musta kasti, et saaksime kogu protsessist palju üksikasjalikumalt aru saada.»

Umbes kümme aastat tagasi avastasid teadlased ferroptoosi. See rakusurma protsess sõltub kõrgenenud rauatasemest ja mängib võtmerolli ka Alzheimeri tõve puhul.  Magnetresonantstomograafia näitab, et Alzheimeri tõvega patsientidel on ajus tavaliselt kõrgenenud rauasisaldus. See meetod ei erista aga raua eri vorme. 

Uuringu jaoks töötasid teadlased välja DNA-põhised fluorestseeruvad andurid, mis suudavad tuvastada kahte erinevat raua vormi (Fe2+ ja Fe3+) samaaegselt. Roheliselt helendab Fe2+ ja punaselt Fe3+. 

«Meie anduri parim osa on see, et saame nüüd visualiseerida Fe2+ ja Fe3+ muutusi ja nende suhet igas asukohas,» ütles uuringu kaasautor Yuting Wu. See võime aitab paremini mõista, miks on amüloid-beeta naastude asukohas suurenenud Fe3+ ja Fe2+ suhe ja kas suurenenud raua redoksreaktsioon on seotud naastude moodustumisega.

Teine võtmeküsimus on see, kas raua redoks on otseselt seotud Alzheimeri tõve rakusurmaga või on see lihtsalt kõrvalsaadus. Teadlased kavatsevad seda küsimust uurida Alzheimeri tõve hiiremudelil. Kui edasised uuringud teevad kindlaks, et raud ja selle redoksmuutused põhjustavad Alzheimeri tõvega patsientidel tõepoolest rakusurma, võib see teave pakkuda potentsiaalset uut strateegiat ravimite väljatöötamiseks. Teisisõnu võib ravim, mis muudab Fe3+ ja Fe2+ suhet, aidata kaitsta ajurakke. Uut andurit saab kasutada selleks, et testida, kui hästi ravimikandidaadid suhte muutmisel töötavad.

Allikad: Science Advances, University of Texas at Austin, University of Illinois at Urbana-Champaign