Kepikõnd tundub lihtne, kuid õige tehnika on väga oluline

Õige kepikõnni tehnika Foto: Eesti Kepikõnni Liit

Kõndimine sobib üldjuhul kõigile, sõltumata vanusest ja kehalisest vormist. Aga, kui suudate kõndida, suudate teha ka kepikõndi, sest kepikõnd põhineb tavalise kõnni liikumismustril – vahelduval jalgade ja käte liikumisel. Kuid kes ja miks peaks kõndimisel kepid kätte haarama?

2021. aastal Eestis läbiviidud täiskasvanute liikumisaktiivsuse uuringu tulemusel selgus, et 58 protsenti inimestest on kehaliselt väheaktiivsed, ehk nende liikumisaktiivsus on väiksem, kui tervise hoidmiseks on vajalik. Umbes veerandil inimestest pole kunagi olnud hobi, mis seostuks liikumise või spordiga, pisut rohkem on neid, kel on olnud sportlik hobi, kuid täna nad liikumis- või spordiharrastusega enam ei tegele. Põhjustena nimetatakse eelkõige väsimust ning piisava vaba aja puudumist. Kui vaadata, millega tegelevad inimesed, kes ütlevad, et neil on liikumisega seotud hobi, siis kõige rohkem käiakse lihtsalt kõndimas või tegeletakse kepikõnniga.

Miks ja kellele?

Kuid miks peaks kõndimisel kätte haarama kepid? Enne kui 25 aastat tagasi Soomes spetsiaalsed käimiskepid valmistati ning selline ala nagu kepikõnd hakkas populaarsust koguma, andsid keppidega liikumisele hoogu vaid suusatajad, seda ka suvistel imitatsioonitreeningutel. Ühel hetkel taibati, et keppidega on võimalik ka tavalisele käimisele lisada olulisel määral koormust, sest sellisel juhul rakenduvad intensiivsemalt töösse ka käe- ja kerelihased.

Õige tehnikaga kepikõnnil suureneb tavakõnniga võrreldes nii hapnikutarbimine kui ka kalorikulu, kuid võrreldes näiteks jooksmisega ei tundu see enamusele inimestele nii koormav. Seetõttu ollakse suutelised mõnusa enesetundega liikuma piisavalt pika aja jooksul ning seeläbi parandama oma südame-veresoonkonna tööd. Seetõttu peaksidki kepikõnniga tegelema näiteks liikumisharrastusega (taas)alustajad ja vanemaealised inimesed.

Kuid kepikõnd sobib väga hästi ka sportlikumale inimesele, kel on soov arendada baasvastupidavust, sest treeningu intensiivsust on võimalik tõsta oma käimistehnika parandamisega, maastiku varieerimisega ning intervalltreeningu kasutamisega. Käimiskeppe saab edukalt kasutada ka võimlemis-, painduvus- ning jõuharjutusteks ning siis saame rääkida juba kogu keha kaasavast funktsionaalsest treeningust.

Kepikõnd tundub küll lihtne, aga selleks, et kogeda selle ala eeliseid, tuleb tähelepanu pöörata õigele tehnikale. Kahjuks näeb liiga tihti inimesi, kes küll kõnnivad keppidega, aga ei rakenda neid eesmärgipäraselt kogu keha treeninguks. Seetõttu soovitame õige tehnika omandamiseks konsulteerida kepikõnni juhendajaga või tulla kepikõnni koolitustele, mida Eesti Kepikõnni Liit korraldab tasuta üle Eesti.

Nimetamata on veel paar kepikõnni plussi – nimelt seda ala harrastatakse värskes õhus, soovitavalt looduses. Looduses liikumine on aga üks vaimse heaolu säilitamise tegureid. Teiseks on kepikõndi võimalik harrastada nii üksi, kaaslasega kui (treening)grupis, kuidas keegi vajab ja soovib. Kokkuvõtteks saab tõdeda, et kepikõndi harrastades on võimalik saavutada nii füüsiline, vaimne kui sotsiaalne heaolu, ühesõnaga tervis!

Kepikõnni harrastamisel tervisespordi eesmärgil tuleks silmas pidada järgmist:

• Käimiskeppe pole mõtet niisama kätte võtta, nad ei kaalu suurt midagi, vaid nendega tuleb aktiivselt nö tööd teha. See tähendab, et keppe tuleb kasutada tõukamiseks ja keha liikuma panemiseks, sest seeläbi aktiveeritakse käe- ja kerelihased.
• Kepikõnd põhineb aktiivsel tavakõnnil. See tähendab, et nagu tavalisel aktiivsemal kõndimisel astutakse üle kanna ning käed liiguvad ette-taha, tuleb ka kepikõnnil pöörata tähelepanu käte liikumisele.
• Käsi peaks käimiskeppi hoides liikuma nii palju ette, et küünarnuki ja keha vahele jääb vahe. Tahapoole tõugates liigub käsi puusast mööda ning tõuge lõpeb käe sirutamisega ja peopesa kerge avamisega.
• Käimiskepid hoitakse kogu liigutus-tsükli vältel umbes 45-kraadise nurga all.

Vale kepikõnni tehnika Foto: Eesti Kepikõnni Liit