/nginx/o/2023/06/26/15415647t1h8f8f.jpg)
Kuidas tuua eakaid aktiivse eluviisi juurde, et neil jätkuks tervist ja elurõõmu kauemaks? Probleem on tõsine, sest Eesti inimeste eluiga on viimase kahe aastakümne jooksul küll jõudsalt pikenenud, kuid suur osa sellest kulgeb tervisest tingitud piirangutega.
Mehed elasid 2021. aastal keskmiselt 18 aastat haiguste või piirangutega, naised 23 aastat. Euroopa paljude teiste riikide kogemus ütleb, et tervena saab elada hulga kauem. Järgnevad näited kolmest Eesti omavalitsusest annavad lootust, et eakate jäämist tuppa konutama on võimalik vältida ja seega ka aeglustada nende nõrgenemist.
Tartu linnavalitsus koostöös MTÜ-ga Kõnnime Koos korraldab eakatele juba kolmandat aastat kõnniringe. Sel aastal toimuvad need viies linnaosas: esmaspäeviti Ropkal, teisipäeviti Annelinnas ja kesklinnas, kolmapäeviti Veerikul, neljapäeviti Tähtveres. Kolm korda hommikuti, kaks korda õhtuti.
/nginx/o/2023/06/26/15415687t1h4505.jpg)
Tartu linnavalitsuse tervisespetsialisti Riin Saaremõtsa sõnul on keskmine osalejate arv kõnniringides olnud sel kevadel kaheksa. Tartu elanike arvu arvestades võib see tunduda väike, kuid tegelikult ei ole, sest rühma parim suurus ongi kuni kümme inimest ühe kõnnijuhi kohta. Nii on kergem rühma koos hoida ja jälgida, et keegi ei jääks maha. Kõnnijuhid on muidugi valmis ka suuremateks, kuni 20 inimesega rühmadeks.
Saaremõts räägib, et eakaid kaasata ei ole lihtne, see nõuab aega ja järjepidevust. «Meil on olnud eakaid, kes tulevad kõnniringile ja ütlevad, et nad on näinud reklaami, kuulnud üleskutset ning aasta aega sellele mõelnud,» kirjeldab ta.
Aastal 2020, kui kõnniringidega alustati, oli osalejate rekordarv kuus inimest ja oli piirkondi, kus huviliste puuduse tõttu jäi kõnd ära. «Kõige väiksem oli toona huvi Annelinnas, kuigi ennustasime just sinna palju osavõtjaid,» meenutab Saaremõts. «Annelinn muutus populaarseks alles möödunud aastal, kui tegime senise osalejaterekordi ehk 18 inimest. Aasta jooksul on ka erinevaid perioode, näiteks suvel ja libeda ajal on osalus väiksem.»
Kõnniringide õnnestumise alus on rühmajuhid. Saaremõts räägib, et Tartu kõndide rühmajuhid on sädeisiksused, kellega tullakse meelsasti uuesti kõndima. «Seda näitab püsikäijate hulk. Enamik osaleb regulaarselt iga nädal harjumuspärasel kõnnil või lausa mitu korda nädalas. Kõnniringid on sotsialiseerumise spordiala. Koos kõndimine meelitab neid, kes vajavad seltskonda, et liikumisharjumust kujundada.»
Koos jalutatakse kuni poolteist tundi. Jalutuskäigu tempo on rahulik, vahepeal tehakse võimlemispaus ja vajadusel puhkepaus. Jalutusrühmas osalemine on tasuta.
/nginx/o/2023/06/26/15415610t1hbc11.jpg)
Möödunud sügisel pidasid Järvamaal kõnnijalgpallis sõpruskohtumise Järva-Jaani ja Paide eakate võistkonnad, kevadeks aga oli uus spordiala nii palju populaarsust kogunud, et turniiril osales neli võistkonda: liitunud olid Väätsa ja Imavere.
Sõna «turniir» kõlab väga võistlussportlikult, kuid sellest ei tasu ehmuda. Tegemist on ajaveetmise mõnusa viisiga, mis on jõukohane igaühele, kes kõndida suudab. Nagu nimigi ütleb: jalgpalli mängitakse kõndides. Tavalise jalgpalliga võrreldes ongi põhiline erinevus reeglis, mis ütleb, et joosta ei tohi. Selle vastu eksides tuleb anda pall vastasvõistkonnale.
See reegel ei ole tehtud nalja pärast, vaid selleks, et pakkuda mängurõõmu neile, kes joosta ei jaksa ega tohi vigastustega riskida ehk eelkõige vanemaealistele. Tõsi, mäng võib vahel muutuda nii hasartseks, et jooksukeeldu on raske meeles pidada.
Jalgpalliklubi Paide Linnameeskond arendus- ja kogukonnajuht Arto Saar, kes on üks kõnnijalgpalli eestvedajaid Järvamaal, räägib, et väljakule kõnnijalgpall suuri nõudmisi ei sea. Soojal ajal saab mängida näiteks pargis, talvel tavalises võimlas või saalis. Mängijate arv on ka paindlik, kuid koosseisu neli-viis väljakumängijat pluss väravavaht võib pidada kõige paremaks.
Neil, kes sooviksid regulaarselt koos käia ja mängima hakata, soovitab Saar juhendajat, kes oskab õpetada soojendusharjutusi, palliga ringikäimist ja platsil liikumist. Siis on mäng veel nauditavam. Algajate üks vigadest on Saare sõnul näiteks see, et kiputakse platsil ühte puntrasse kogunema.
Saku vallas saavad eakad sel kevadel neljapäeva hommikuti treeneri juhendamisel spordikeskuses jõusaalis tasuta käia. Samuti on nad oodatud kolmapäevaõhtustele tasuta trennidele Saku jõujaamas ehk välijõusaalis. Samuti on neil spordikeskuses võimalik teha tasuta tutvust vesivõimlemisega.
Saku valla spordikeskuse Saku Liigub projektijuht Kristjan Puustusmaa räägib, et mõjusam moodus eakani jõuda on otse suhelda. Paljud on senini spordist kaugel olnud ja neid on vaja julgustada, sest nad kardavad, et ei oska ega jaksa jõumasinatel midagi teha. «Kui selgub, et tegelikult jaksavad küll, on rõõmu palju,» lisab ta.
Samuti on oluline omasuguste seltskond, sest suuri raskusi sikutavate atleetide kõrval jõusaalis trenni teha nõuab enesekindlust, mida paljudel inimestel –vanusest olenemata – ei ole. Kuid jõutreening oleks just vanemas eas väga vajalik, sest nii saab pidurdada lihasmassi vähenemist ja lihasjõu kadumist. Kui teed vanas eas jõuharjutusi, tuled igapäevatoimingutega kauem toime kõrvalise abita.
Puustusmaa räägib, et eakatele on oluline seegi, et neile korraldatavad trennid ja spordiüritused oleksid tasuta. «Olen tähele pannud, et kultuurile kulutamise harjumus on meie eakatel olemas, kuid spordile raha välja käimise harjumust ei ole,» nendib ta. Seega võtab tasuta treeningute pakkumine ühe suure takistuse eakate ja spordi vahelt maha.
Sakus püütakse eakateni jõuda mitte üksnes ekstra neile mõeldud ettevõtmiste, vaid ka pereürituste abil. Matkapäevad, sammukogumise võistlused, orienteerumismängud – kõigile neile võiksid nooremad lisaks lastele kutsuda ka vanemad.
Elanikkond vananeb, seega on Puustusmaa sõnul vaja, et nii valdade sporditöös ja eelarvetes kui ka peresiseselt pöörataks varasemast rohkem tähelepanu eakate liikuma toomisele ning liikumas hoidmisele.