Tippjuht Andres Birnbaum: kuidas pandeemia minust 40. eluaasta künnisel tervisesportlase tegi

Andres Birnbaum Tartu linnamaratonil. Foto: Erakogu

CGI Eesti tegevjuht Andres Birnbaum jagab isikliku loo sellest, kuidas koroona puhkemise aastal jooksmisega tegelema hakkas ja jagab soovitusi, kuidas pikema pausi järel taas end valutult ja tervena püsides liikuma saada.

7. märtsil 2020 muutus minu maailm täielikult. Selleks päevaks oli COVID-19 juba Eestisse murdnud ning esimese koroonalaine lahvatanud. Riigis välja kuulutatud erikolukord oli siinse elu praktiliselt lukku keeranud. Tänasest ajahetkest sellele tagasi mõeldes tundub kõik justkui utoopia. Vaid mõni päev enne täielikku lock-downi ronis maailma majandus kiires tempos ülesmäge, lennukid olid puupüsti täis, hotellid ülebroneeritud, tarbiti, nagu poleks homset, ja kõik sõna otseses mõttes boomis. Inimesed lendasid lennukitäite kaupa soojamaareisidele. Rahvusvahelised konverentsid toimusid küll ühes, küll teises maailma otsas.

Minugi töö eeldas sel ajal töölähetuste tõttu pendeldamist marsruudil lennujaam-hotell-lennujaam.

Olen CGI Eesti tegevjuht, mille kahesaja töötaja peamiseks missiooniks on arendada tarkvara kriitilistele riiklikele ja suurte organisatsiooni süsteemidele. Eestis oleme siinne suurim kosmosetööstuse ettevõte. Kuigi töötan peamiselt soojas ja hubases kontoris, teame kõik, milliseid riskitegureid vähene liikuvus meie kehadele tekitab.

Alustamine oli kõige raskem

Sel elumuutval päeval – 7. märtsil – tõmbas ülemaailmne epideemia mind äkitsi kiirelt pöörelnud karussellilt maha, ja mine tea – ehk oli see millekski hea.

Lisandunud vaba aeg ja piiratud ruum olid ühtäkki lõputuks valuutaks, ent polnud enam kuigi palju asju järel, mille vastu seda vahetada. Peab vist meelde tuletama, punaselt ja trükitähtedega: kaubanduskeskused, kinod, spordiklubid, restoranid, kohvikud, raamatukogud – kõikvõimalikud kogunemiskohad olid suletud, kehtis 2+2 reegel, linnatänavatel sõitsid ringi korrakaitsjad, kes tegid reeglite rikkujatele trahve. See kõik oli nõnda vaid kolm kevadet tagasi.

Ruttu sai selgeks, et piiratud võimaluste maailmas on tähtis leida mingi kese, uus fookus ning siis vaikselt seda rada minema hakata. Kohaneda uue reaalsusega ja ära tunda selles uusi võimalusi.

Sel ajal polnud ma teab-mis-spordimees. Kindlasti mitte regulaarne spordirajatiste külastaja. Mäletan selgelt, kuidas päevapealt seiskunud masinavärk pani mind mõtlema oma tervisele ja elule. Jooksutossudele jäigi minu pilk pikemalt peatuma. Alustamine oli kõige raskem. Kuigi mõtlesin, et jooksmine – mis see siis ära ei ole. Aga keha ei tahtnud järele tulla. See, mis nooremana tundus lihtne ja kehale väga orgaaniline, tuli nüüd nullist selgeks õppida. 40. eluaasta künnisel paistis see justkui kõigi oma lihastega taas tutvust tegemine.

Vabas õhus liikumine, iga järgmise pisikese isikliku võidu ja teetakistuse ületamise järel hakkas keha tasapisi koormusega harjuma. Kuu möödudes polnud ka lihased enam kanged.

Jooksmine hakkas üsna pea tekitama hasarti.

Ja üsna pea juhtus see, mis ühe tüüpilise isehakanud tervisesportlasega juhtub. Vaja oli eesmärki, mis oleks konkreetne teetähis. Miks mitte läbida oma elu esimene täispikk maraton – 42 kilomeetrit – ja alla nelja tunni! Eesmärki seades tundus see päris kõrge ja kauge teekond. Tempot, millega ajaliselt selline kilometraaž läbida, suutsin toona hoida vaid mõne kilomeetri jagu.

Toetavad sisetallad

Kerides aega pool aastat edasi tundsin, et minu areng on seisma jäänud. Kiirus ja vastupidavus ei liikunud soovitud tempos edasi ja sain aru, et peaksin veidi jooksmise teooriasse süvenema. Liikumist mõõdistav kellgi sai käe peale soetatud. Üheks esimeseks abiliseks efektiivsema harrastussportimise suunas oli mobiilirakendus, mis andis iga treeningu lõpus tagasisidet ning jagas suuniseid, mida võiksin oma jooksutehnikas lihvida. Peamiseks soovituseks oli treenida madalama pulsiga ning tihedama sammuga. See soovitus töötas kenasti, sest juba mõne kuuga õnnestus mul kilomeetri tempot sama pulsisageduse juures pool minutit kiiremaks saada. Jooksmine ei tundnud ühtäkki enam nii raske, vaid muutus nauditavaks.

Eestiski soojemaks tõmmanud ilm meelitab jooksmise ja kõndimisega spordiradadele. Ent tasub olla ettevaatlik. Liiga hoogse sportimisega võivad kaasneda ka vigastused. Pean ütlema, et minul vedas. Üsna oma jooksmise tee algul konsulteerisin spordiarstiga, ostsin endale korralikud jooksujalatsid ning neisse spetsiaalselt jala ja jooksu dünaamikat jälgivad sisetallad. Need hoiavad jala õiget asendit, et suure ja pika koormuse tagajärjel vältida jala ära vajumisest tekkivaid probleeme. Peab ütlema, et see kombinatsioon viis päris algul tekkinud vaevused ja ebamugavused hilisemas treeningfaasis täielikult.

Jooksen tänase päevani. Nii talvel -20 kraadiga kui suvel +30ga. Peab ütlema, et külmas on palju mõnusam joosta, ent nagu öeldakse: pole halba ilma, on halb riietus.

Minu kolm aastat tagasi alguse saanud jooksupisik on tänu järjepidevusele tänaseni minus alles. Jooksmine on oma monotoonsuse tõttu ka meditatiivne tegevus. Tänapäeval, mil räägitakse palju vaimsest tervisest, on see hea võimalus oma mõtteid suunata. Mõõduka tempo juures paraneb kogu keha vere- ja hapnikuvarustatus, sealhulgas ajutegevus. Jooksurajal tundsin tihti, kuidas pähe hakkasid tulema inspireerivad mõtted. Nii mõnigi uus idee ja probleemi lahendus on sündinud jooksurajal. Soovitan seetõttu kõigil proovida, kel kavas kevadisi ilmu terviserajal nautida.

Oma esimese maratoni jooksin poolteist aastat peale treeningute alustamist. Soovisin jääda terveks, teiseks eesmärgiks võtsin finišisse jõudmise ja kolmandaks sooritada distants vähem kui nelja tunniga. Eesmärgid said ka täidetud. Oma teisel maratonil, täpselt aasta hiljem, paranes tulemus – täispikk maraton kulges alla kolme ja poole tunni. Kolmandal maratonil läks rada veelgi libedamalt. Olengi jäänud selle eesmärgi juurde – üks maraton aastas. Tegemist on ikkagi suure pingutusega.

Jooksmine ja liikuv eluviis ei kingi vaid paremat füüsilist vormi vaid parandab mõistust, keskendumisvõimet, mõtteteravust, ideede genereerimise võimekust. Kõigele lisaks aitab see tänapäevases stressirohkes maailmas stressitase miinimumini viia.

Jagan oma kogemust ennekõike selleks, et öelda, et kunagi pole hilja end käsile võtta ja alustada investeerimist oma tervena elatud aastate pikendamisse. On täiesti võimalik, et ka 40ndates võib järjepideva ja tasa ning targu tegutsemisega jõuda oma elu parimasse vormi.