Teadlased nuputasid välja, kuidas parandada süsti abil lülisamba diske

Kui teraapia toimib inimestel nii hästi nagu noortel hiirtel, võib tulevikus oodata leevendust paljudele kroonilise seljavalu juhtudele. Foto: Shutterstock

Paljud kogevad elu jooksul seljavalusid, mida on sageli keeruline ravida. Uus geeniteraapia parandab kahjustatud lülisambadiske ja vähendab valu. Vähemalt hiirte puhul on see andnud paljutõotavaid tulemusi, vahendab Ohio riiklik ülikool.

Selgroolülid annavad selgroole toe, kuid nende vahel on kettad, mis on täidetud vedelikuga, mis pehmendavad lööke ja muudavad selgroo paindlikumaks. Kahjuks võivad need kettad aja jooksul või vigastuse tõttu kahjustuda või isegi rebeneda, põhjustades seljavalu, millest on väga raske lahti saada. Valu leevendamine muutub argielus prioriteediks ja seisund võib piirata patsientide liikumisvõimet.

«Kui osa kettast eemaldate, langeb kude kokku nagu tühjaks jäänud rehv,» ütles Devina Purmessur Walter, uue uuringu vanemautor. «Haigusprotsess jätkub ja mõjutab ka teisi kettaid, kuna kaob vajalik surve, mis on oluline selgroo funktsioneerimiseks. Kliinikutel ei ole head viisi selle probleemi lahendamiseks.»

Ohio riikliku ülikooli (OSU) teadlased on nüüd testinud hiirtel geeniteraapiat, mis suudab kahjustatud diske parandada. Meeskond lõi sidekoe rakkudest «nanokandureid», mis matkivad kehas sõnumeid edastavaid loomulikke rakke. Nendele nanokanduritele «laaditi» geenid, mis kodeerivad valku FOXF1, ja süstiti lahusena hiirte kahjustatud diskidesse.

«Meie kontseptsioon on arengu kordamine: FOXF1 avaldub arengu käigus ja tervetes kudedes, kuid vananedes väheneb,» ütles Purmessur Walter. «Põhimõtteliselt üritame rakke petta ja anda neile tagasi nende arenguajal esineva tõuke, kui nad kasvavad ja on kõige tervemad.»

12 nädala jooksul ilmes, et geeniteraapiat saanud vigastatud hiirte selgroodiskides oli aset leidnud märkimisväärne parandustöö, võrreldes tavalisi soolalahuse süste saanud vigastatud hiirtega. Diskikoes toodeti rohkem valke, mis tugevdavad kude ja aitavad seal vett hoida. See aitas neil uuesti paisuda ja jälle pehmendust pakkuda, parandades selgroo liikumisulatust, koormustaluvust ja paindlikkust. Kuigi hiirte käest ei saa otse küsida, kui palju valu nad tunnevad, viitasid käitumistestid sümptomite vähenemisele.

Leid annab lootust, et tulevikus saavad geeniteraapiast abi ka krooniliste seljavaludega inimesed. Praegu on aga teadlaste sõnul siiski vara öelda, kas tulemused on sama head ka inimestel. Katsed viidi läbi noortel täiskasvanud hiirtel, kel olid rängad seljavigastused, seega järgmised sammud hõlmavad testimist vanematel hiirtel, kelle seljad on vanuse tõttu kannatanud. See on ka inimeste tavaline probleem.

Uuring avaldati ajakirjas Biomaterials.