Lapse liikumishuvi algab kodust, kuid kool peaks olema teerajaja

Copy
Liikumishuvi tekitamisse peavad panustama nii kodu, kool kui spordiklubid.
Liikumishuvi tekitamisse peavad panustama nii kodu, kool kui spordiklubid. Foto: Maero Pukk

Vähene liikumine ning sellega kaasnev vaimse ja füüsilise heaolu vähenemine avaldavad aina enam survet tervishoiule, ühiskonnale ja riigi kaitsevõimele. Laste kehalise aktiivsuse tõstmiseks peaksid omavahel tihedat koostööd tegema nii kool, kodu kui spordiklubid, leiti Tartus (eel)arvamusfestivalil toimunud arutelul.

Maailma tervishoiuorganisatsiooni järgi peaks laps liikuma päevas mõõduka aktiivsusega vähemalt 60 minutit. Eesti lastest täidab uuringute andmeil soovitusliku liikumisnormi üksnes iga viies, iga kolmas esimese klassi laps on ülekaaluline ja iga neljas kutsealune ei saa astuda ajateenistusse, sest tervis ei luba.

Tartu Ülikooli füsiaatria ja taastusravi assistent doktor Maie Tali tuletas meelde, et lapse arenguks on liikumine äärmiselt tähtis. Terviseprobleemidega lapsed jõuavad tema juurde mõne eriarsti kaudu, näiteks südame- või kopsuarsti juurest. «Lapsel kahtlustatakse haigust, aga tegelikult selgub, et tema seisund on põhjustatud vähesest liikumisest. Päevas paraku on tunde liiga vähe ja oleks hea, kui liikumisaktiivsus oleks võimalikult palju koolipäeva sisse integreeritud.»

Ka Tartu Ülikooli liikumisharrastuse teadur ja lapsevanem Katrin Mägi rääkis, kuidas iga täiskohaga töötav lapsevanem teab, et tegelikult on lapsega koos olemise aeg ühes päevas üsna vähene, vahel isegi ainult mõni tund. Selle aja sisse mahutada kogu päevane vajalik liikumine on ebarealistlik. Seega ongi tähtis, et esmäjärgus kool, kus lapsed veedavad suure osa päevast, looks lastele liikumisvõimalused.

Kooli liikumisõpetaja on lapsele lähim liikumisspetsialist, kelle olulisim ülesanne on äratada ja hoida lastes liikumisrõõmu ning õpetada mitmekülgseid liikumisoskusi. «Õpilased on üheksa kuud aastast esmaspäevast reedeni koolis. See on koht, kus mõjutusi on kõige kergem sisse viia. Kooli kehalise kasvatuse õpetajad on oma ala spetsialistid, lapsele lähimad liikumiseksperdid. Õpetajalt peab saama eeldada seda, et nad saavad lapsed liikuma panna. Samuti saavad lapsevanemad kaasa aidata ja toetada oma hea eeskuju, ühise sportimise ja matkamisega,» selgitas Tartu Ülikooli liikumisõpetuse nooremteadur ja endine kehalise kasvatuse õpetaja Hasso Paap.

Katrin Mägi lisas, et kooli või lasteaia arenguvestlus võiks sarnaselt lapse sotsiaalse ja haridusliku edasijõudmisega käsitleda ka tema liikumisoskuste arendamisega seonduvat. Praegu seda ei tehta ning ka perearst ei võta seda teemat reeglina jutuks. Ka vanemaharidusprogrammid räägivad sageli emotsionaalsest arengust, sotsiaalsetest oskustest, aga füüsiliste oskuste arendamisele praegu paraku nii palju ei keskenduta.

Liikumisoskused olgu mitmekülgsed

Tartu Ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse liikme Gert Prantsi sõnul on algklassilapsed usinad trenniskäijad ning nende pärast nii suurt muret tundma ei pea. Keerulisem olukord tekib 4.–5. klassis. Umbes 13–14aastaselt kaob huvi treenimise vastu ning 80 protsenti õpilastest lõpetavad huvitegevuse. «Mida saavad teha spordiklubid? Vaadata suuremat pilti. Iga treener peaks edastama sõnumi, et ka väljaspool trenni tuleb olla aktiivne ja liikuda. Kui varajases eas proovitakse erinevaid spordialasid, siis leitakse uusi võimalusi 16-aastaselt midagi endale leida, kui põhitrennist ära tullakse.»

Akadeemiline spordiklubi on viimastel aastatel loonud lastele multispordigruppe. Prants selgitas, et multispordigrupid sobivad algajatele, kui laps veel ei tea, millega tegeleda võiks. «See sobib ka noortele, kes ei ole huvitatud saavutusspordist, aga sooviks siiski aktiivse liikumisega tegeleda. Varajane spetsialiseerumine töötab selle vastu, et teismeline saaks nullist uue alaga alustada. Spordiklubid üldjuhul pole praegu veel selleks valmis, et toetada lihtsalt lapse liikumisrõõmu või niisama sportimist, pigem püütakse ikkagi sportlikke saavutusi. Treenerite edukuse üks mõõdupuu võiks seisneda laste sportimise juurde toomises, mitte üksnes tippsportlaste kasvatamises ja võidetud medalites.»

Arutelul tuli ka jutuks, kuidas palju keskendutakse huvitegevuse suunamisele, kuid vähem räägitakse lapsevanema eeskujust. «Lapse tohutu iidol on just lapsevanem ise. Kui paljud lapsed on näinud oma vanemaid trenniriietes kõrge pulsiga ja sporti tegemas? 16–18aastaselt jõuab keha teha meeletult palju, kuid meil on aga raske oma teismelistelt nõuda, et ta oleks iga päev 60 minutit aktiivne, kui ta pole kordagi näinud ka lapsevanemaid sporti tegemas. Vanem saab olla eeskujuks, näiteks jalgrattaga sõites või suusatades, see on motivaator tulevikus liikumiseks,» rääkis Paap.

Liikumisõpetus pakub spordi kõrval laiemat käsitlust tervislikust eluviisist

2024. aasta sügisest asendub kehalise kasvatuse tund liikumisõpetusega. Paap selgitas, et vana ainekava oli ajale jalgu jäänud. Ühiskond ning lapsed ja nende vajadused ise on aja jooksul väga palju muutunud. Uus lähenemine püüab õpetada rohkem erinevaid liikumisoskusi ja anda erinevaid tervislike eluviiside ja liikumisega seotud teadmisi, mida ka pärast kooli täiskasvanuna ellu viia. Fookuses on oskuspõhine õpe, et saada hakkama võimalikult paljude spordialadega. «Liikumisõpetsusest saadakse baas, mida teadlik õpilane suudab reaalselt ellu viia peale kooli lõpetamist.»

18. mail osalesid Tartus toimunud (eel)arvamusfestivali arutelus «Kas aktiivne laps kanda punasesse raamatusse?» Tartu linnavalitsuse spordivaldkonna juht Veljo Lamp, Tartu Ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse liige Gert Prants, Tartu Ülikooli füsiaatria ja taastusravi assistent dr Maie Tali, Tartu Ülikooli liikumisõpetuse nooremteadur ja endine kehalise kasvatuse õpetaja Hasso Paap, Tartu Ülikooli liikumisharrastuse teadur, programmi «Liikuma kutsuv kool» arendaja ja koolitaja Katrin Mägi. Arutelujuht oli Tartu Ülikooli liikumise ja spordibioloogia professor Jarek Mäestu. Tutvu liikumisõpetuse ainekava materjalidega Liikuma Kutsuva Kooli kodulehel.

Märksõnad

Tagasi üles