Füsioterapeut selgitab, mis on kannakõõluse tendinopaatia ja kuidas sellega hakkama saada

Sander Jürs
, Füsioterapeut
Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Füsioterapeut Sander Jürs kirjutab probleemist, mis võib esineda nii võistlussportlastel kui ka harrastusspordiga tegelevatel inimestel. Jürs selgitab, mis on kannakõõluse tendinopaatia, miks see tekib ja kuidas sellega hakkama saada. 

Kannakõõluse tendinopaatia on ülekoormusvigastus, mida esineb väga sageli ning just spordiga tegeleva populatsiooni seas. Näiteks võistlussportlastest võib kuni 24 protsendil esineda karjääri jooksul nimetatud vigastust ning võistlusspordi tasemel jooksjatel võib esineda kannakõõluse tendinopaatiat isegi kuni 40-50 protsenti.

Kannakõõluse tendinopaatia võib jagada suures pildis kaheks:

  • Kõõluse keskosa vigastus
  • Kõõluse kinnituskoha vigastus (koht, kus kannakõõlus kinnitub kandluule)

Enamasti tekib nimetatud vigastus siis, kui kõõluse koormustaluvus ületatakse. Kindlasti mängivad rolli ka erinevad biomehaanilised faktorid, milledest kõige enam seostatakse kannakõõluse tendinopaatiaga hüppeliigese ülepronatsiooni ehk rahvakeeli öeldes sissevajumist.

Tendinopaatia tähendab otse tõlgituna kõõluse haigestumist. Kui varasemalt räägiti kõõluse põletikust ehk tendiniidist, siis viimastel aastatel räägitakse tendinopaatiast ehk haigestumisest. Miks siis ei räägita enam tendiniidist, vaid tendinopaatiast? Nagu juba öeldud, siis on tegemist peamiselt ülekoormusvigastusega ja viimase aja uuringud on näidanud, et nimetatud vigastuse korral on põletiku teke minimaalne. Nimelt koosneb kannakõõlus ligikaudu 20 protsenti ulatuses rakulisest ainest ja umbes 80 protsendi ulatuses rakuvaheainest. Rakuvaheaine koosneb omakorda 55-70 protsendi ulatuses veest ja ülejäänud osa peamiselt erinevat tüüpi kollageenist. Füsioterapeudi poole pöördutakse tavaliselt siis, kui tendinopaatia on juba kaugemale arenenud ja tekkinud juba suuremad muutused. Nagu juba öeldud, siis tugevat põletikku ei esine, küll on aga kollageeni kiudude organiseeritus muutunud. Kui terve kõõluse korral on kollageeni kiud ilusti paralleelselt joondunud, siis tendinopaatia korral on see joondumine häiritud ja see muudab kõõluse nö. hapraks ja seetõttu ei talu kõõlus enam tugevat koormust ning hakkab valutama.

Mida siis kannakõõluse tendinopaatia korral teha?

Kui kannakõõluses on tunda sportimisel või kõndides juba kergeid valuaistinguid, siis alguses tavaliselt piisab, kui anda kõõlusele 3-4 päeva rahu. Näiteks tegelda selliste alade ja liikumisviisidega, mis ebamugavust ei tekita (rattasõit, ujumine jne.). Kahjuks sageli ei suudeta 3-4 päevast nö. rahu andmise perioodi pidada. Seejärel muutub probleem tihti juba nii tõsiseks, et peab alustama taastusraviga (kõõluses tekivad muutused, mida eespool kirjeldasin), mis tähendab seda, et tuleb mõneks ajaks loobuda harrastatavast spordialast või sellega tegelemist selliselt kohandada, et see ei kahjustaks enam kõõlust edasi.

Taastusravist põhiosa kuulub harjutustele, mis aitavad kannakõõluse elastsuse ja tugevuse taastada, et need peaks vastu erinevatele tõmbe- ja survejõududele. Harjutustest kasutatakse kannakõõluse tendinopaatia ravis traditsiooniliselt varvastele tõuse. Viimastel aastatel on populaarsust kogunud heavy slow resistance training ehk siis harjutust sooritatakse aeglases tempos ja suure raskusega. Varvastele tõusudele ülekandes toimib see järgmiselt: tõused 3-4 sek jooksul varvastele ning sama pika aja jooksul laskud kandadele. Raskus võiks olla selline, et esialgu jõuad teha 4 seerias 8 kordust ning järk-järgult tõsta raskust nii, et jõuad teha 4 seerias 6 kordust. Kui alguses näiteks valulikkuse tõttu ei saa harjutust teha ühel jalal, siis on mõistlik alustada kõige pealt kahel jalal ning proovida järk- järgult liikuda ühele jalale. Harjutuste sooritamisel tuleb tähele panna veel järgmist: kui valulikkus esineb kannakõõluse keskosas, siis võib varvastele tõuse teha näiteks trepiastme äärel, kus laskudes liigub kand tasapinnast allapoole. Kui tegemist on kinnituskoha valulikkuse kanna juures, siis pigem tuleks eelistada varvastele tõuse põrandal. Piisab, kui antud harjutusi sooritada 2x nädalas.

Sageli võib aga valulikkus olla nii suur, et nö dünaamilisi varvastele tõuse (liigud üles-alla) ei ole võimalik teha. Sellisel juhul võivad abiks olla isomeetrilised harjutused, mis tähendab seda, et tõused varvastele ja hoiad asendit 20-45 sek ja kordad 4 seeriat. Siin võiks kasutada samuti sellist raskust, et 20-45 sek väsitab tugevalt ära. Vastavalt valu astmele võib kasutada, kas ühel või kahel jalal seismist. Neid harjutusi võib sooritada isegi kuni 2-3x päevas ülepäeviti. Kui isomeetrilised hoidmised muutuvad valuvabaks, siis võib järk-järgult liikuda eelpool nimetaud heavy-slow resistance harjutuste juurde.

Kui eesmärk pole pärast vigastusest taastumis alustada jooksmist või hüppamist nõudvate spordialadega, siis sageli piisab varvastele tõusudest ning võib tavaelu tegevuste juurde tagasi pöörduda. Kui aga soovitakse ka hüpata ja joosta, siis peaks kindlasti peale varvastele tõusude võtma kavva ka erinevad hüppeharjutused ja spordispetsiifilised harjutused. Siin tuleb kindlasti abiks, kui konsulteerida füsioterapeudi või treeneriga.

Kui on kahtlus, et nimetatud vigastuse tekkes mängisid rolli ka erinevad biomehaanilised faktorid, siis kindlasti tuleks füsioterapeudi või treeneriga konsulteerida, et leida harjutusi ka nendega toimetulekuks.

Kannakõõluse tendinopaatia on küllaltki levinud vigastus. Kõige lihtsam on vigastusega toime tulla, seda vältides, aga kui see ei õnnestu, siis esimeste valu ilmingute korral tasub koormust langetada ja valu võib 3-4 päevaga taanduda. Kui aga kõõluses on toimunud juba tõsisemad muutused, siis peab olema kannatust ja järjekindlust, et taas jalule saada. Võib üsna kindlalt väita, et mida rohkem teadusuuringuid tehakse, seda kindlamalt saab öelda, et harjutused on parim viis kannakõõluse tendinopaatiaga toimetulekuks. Lisaks võib kasutada ka mitmeid teisi ravimeetodeid, aga harjutusi peab tegama. On vaja vaid püsivust ja tahtejõudu.

Järgnevalt mõned nipid, mida saab igapäevaselt kannakõõluse valu leevendamiseks teha:

  • Kasutada igapäevaselt kõrgema kanna osaga jalanõusid või madala kanna osaga jalanõudesse panna silikoonist kanna kõrgendused. Neid kandes on säärelihased rohkem lõdvestunud ja kõõlus ei ole pidevas venitusasendis.
  • Ka toas vältida paljajalu kõndimist ja võimalusel kasutada näiteks kõrgema kanna osaga susse.
  • Kui kõndimine on valulik, aga ees ootab vältimatu pikem jalutuskäik, siis enne välja minekut võib kannakõõlusele asetada külma koti 10-15 min. Sageli on just esimesed sammud valulikud, külm aga leevendab valu ja nii on kõndimise alustamine mugavam.
  • Pärast pikemat istumist, näiteks bussis või rongis, hakka juba veidi aega enne väljumist hüppeliigest liigutama (hüppeliigese ringid, üles-alla liigutamine jne.). Nii on taas esimeste sammude tegemine mugavam.
Tagasi üles