Leetrid on väga nakkav viirusliku päritoluga äge nakkushaigus, mis on levinud kõikjal maailmas. Vaktsineerimata inimestel võib haigus kulgeda raskelt.
OLULINE TEADA ⟩ Need on leetrite sümptomid
Leetrid levivad üldiselt puhangutena. Haiglaravi vajab üks haigestunu neljast ning tüsistuste teke on sagedasem alla 5-aastaste laste seas ja üle 20-aastaste täiskasvanute seas.
Haigustekitaja: Leetrite tekitajaks on väga nakkav Morbilliviirus. Üks nakatunu võib vaktsineerimata inimeste hulgas nakatada kuni 18 inimest.
Nakkusallikas: Nakkusallikaks on haige inimene. Haige on nakkusohtlik 4–5 päeva enne ja kuni 5 päeva pärast lööbe teket.
Levimine: Haigustekitaja levib õhu kaudu piisknakkusena haige köhimisel või aevastamisel. Leetriviirus on lenduv ja võib õhuvooluga kanduda edasi ka teistesse ruumidesse. Viirus ei püsi kaua väliskeskkonnas.
Peiteperiood: Haiguse peiteaeg kestab 7 kuni 21 päeva (keskmiselt 10 päeva).
Haigusnähud: Haigusnähtudeks on palaviku tõus, halb enesetunne, köha, nohu, silmasidekesta põletik, valgusekartus. Teisel päeval pärast haigustunnuste ilmnemist tekivad põskede limaskestale eespurihammaste kohale valkjad erkpunase äärisega laigud (nn Kopliki laigud). Mõne päeva pärast ilmub lööve nahale – see algab kõrvade tagant ning levib edasi näole ja kaelale. Teisel päeval levib lööve kehale ja kätele ning kolmandal päeval peopesadesse ja jalataldadele.
Lööve on algul roosa, hiljem intensiivselt punetav, püsib 4–5 päeva ja kaob samas järjekorras nagu tekkis. 6–10 päeval muutub lööbega nahk pruunikaks ja hakkab ketendama. Palavik püsib lööbimise lõpuni. Sagedasemad tüsistused on kopsupõletik, keskkõrvapõletik, raskematel juhtudel võib tekkida äge ajupõletik ehk entsefaliit.
Leetreid põdenud emade sündinud imikud omavad immuunkaitset 6–9 kuud. Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.
Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite ja epidemioloogiliste andmete alusel ning spetsiifiliste antikehade tuvastamisega verest alates 4–5 päeva möödumisel pärast lööbe teket.
Ennetamine: Kõige olulisem leetritesse nakatumise vältimiseks on laste õigeaegne vaktsineerimine. Leetrite vastase immuniseerimisega alustati Eestis 1967. aastal. Alates 1994. aastast võeti kasutusele leetrite-mumpsi-punetiste (MMR) liitvaktsiin. Lastele on MMR vaktsineerimine tasuta.
Kuna leetrid on väga nakkav haigus, tuleb hoiduda kokkupuutest haigega kogu nakkusohtliku perioodi jooksul. Lähikontaktseid, kes ei ole haigust põdenud ega vaktsineeritud korrapäraselt leetrite vastu, tuleb haigest eraldada ja võimalikult kiiresti (72 tunni jooksul pärast kontakti) vaktsineerida MMR vaktsiiniga. Täiskasvanud lähikontaktsetele on kokkupuutejärgne esmane vaktsiinidoos tasuta.
Vaktsineerimise soovitused täiskasvanutele (tasuline vaktsineerimine):
- isikutel, kes ei ole leetreid põdenud ja keda ei ole leetrite vastu vaktsineeritud, on soovitatav teha MMR vaktsiini 2 doosi vähemalt 4-nädalase intervalliga;
- isikutel, kes on vaktsineeritud MMR vaktsiini ühe doosiga, on soovitatav teha korduvvaktsineerimine MMR vaktsiini ühe doosiga;
- isikutel, kes on sündinud enne 1980. aastat ja on vaktsineeritud leetrivaktsiini ühe doosiga, on soovitatav teha vaktsineerimine MMR vaktsiini ühe doosiga;
- isikutel, kes on sündinud ajavahemikul 1980–1992. a ja on vaktsineeritud leetrivaktsiini kahe doosiga, on soovitatav teha korduvvaktsineerimine MMR vaktsiini ühe doosiga, sh ka juhul, kui vähemalt ühe doosi manustamine jäi mainitud vahemikku;
- isikutel, kes on sündinud pärast 1993. a ja on vaktsineeritud MMR vaktsiini kahe doosiga, pole vaja ennast korduvalt vaktsineerida.
MMR vaktsineerimine on eriti soovitatud inimestele:
- kelle peres on alla 1-aastased lapsed, immuunpuudulikkusega isikuid (nt keemiaravi saajaid, HIV-positiivseid) või rasedad;
- kes plaanivad reisida leetrite kõrge haigestumisega piirkondadesse;
- kes on tööalaselt ohustatud (nt tervishoiutöötajad).
MMR vaktsineerimine on vastunäidustatud:
- rasedatele; peale MMR-vaktsineerimist soovitatakse rasestumisest hoiduda 1 kuu vältel;
- raske immuunpuudulikkusega inimestel;
- isikutel, kellel esineb ülitundlikus vaktsiini toimeainete või abiainete suhtes.
Allikas: terviseamet