Lühiajalisel paastumisel on omad plussid, aga on ka see tugev miinus

Paastumine on täppistegevus – pea pausi ja siis söö tervislikku toitu. Foto: Pixabay

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) uus uuring on kindlaks teinud mehhanismi, mille kaudu paastumine soodustab soole tüvirakkude taastumist – üks paljudest paastumise kasulikest omadustest. Samas avastati ka negatiivne külg, mida tuleks paastu lõpetamisel arvesse võtta.

Paastumine on populaarne tegevus, mida tuhanded inimesed kasutavad kehakaalu kontrollimiseks, et seedetrakt saaks puhata. Üks hiljutine uuring näitas, et 24-tunnine paastumine kaks korda nädalas suurendas kehas looduslike tapjarakkude võimet võidelda vähiga. Teine selle aasta uuring näitas, et sama söömismuster pakkus kaitset ka maksapõletiku vastu.

Ameerika Ühendriikides asuva MIT David H. Kochi interdistsiplinaarse vähiteaduse instituudi bioloogiaprofessor Dr. Ömer H. Yilmaz on aastaid uurinud paastumise mõju närilistele. 2018. aastal avastas tema uurimisgrupp, et 24-tunnised paastumised soodustavad soole tüvirakkude taastumist – protsessi, mis vananedes kipub vähenema.

Nüüd on Prof Yilmaz juhtiv autor uues uuringus, mis tuvastas põhjused mille kaudu paastumine mõjutab neid tüvirakke ja leidis muuhulgas ka võimaliku murettekitava asjaolu.

Uuringu autorid avastasid, et tüvirakkude taastumist põhjustab mitte niivõrd paastumine ise, vaid sellele järgnev uuesti söömine.

Järelduse tegemiseks jagasid teadlased testimisel kasutatud laborihiired kolmeks rühmaks: üks rühm paastus 24 tundi, teine rühm paastus samuti 24 tundi ja sõi seejärel järgmise 24-tunnise perioodi jooksul, mida iganes soovisid, ning kontrollrühm, kes sõi kogu uuringu vältel tavapäraselt.

Teadlased leidsid, et kõige rohkem soole tüvirakke taastus grupis, kes sõid pärast paastumist 24-tunni jooksul seda mida nad soovisid.

«Me arvame, et paastumine ja uuesti sööma hakkamine kujutavad endast kahte erinevat olekut,» selgitab uuringu kaasautor ja MIT-i järeldoktor Shinya Imada. «Paastuseisund võimaldab rakkudel kasutada lipiide ja rasvhappeid energiaallikana, et nad suudaksid ellu jääda, kui toitaineid on vähe. Seejärel aga kutsub just uuesti sööma hakkamine esile taastumisprotsessi. Kui toitained muutuvad taas kättesaadavaks, aktiveeruvad need tüvirakud ja eellasrakud käivitavad programmid, mis võimaldavad neil kasvatada rakulist massi ja taastada soolestiku sisepinda.»

Valet tüüpi taastumine

Kuid selles protsessis peitus oht. Teadlased avastasid, et taastumisfaasi ajal olid soole tüvirakud altimad muutuma vähirakkudeks. Nad jõudsid sellele järeldusele, katsetades 24-tunnise paastumise ja uuesti sööma hakkamise režiimi hiirtel, kellel oli sisse lülitatud vähki põhjustav geen. Taastumisfaasis täheldatud vähimutatsioonid olid tõenäolisemad kui nendel vähile kalduvatel hiirtel, kes ei paastunud.

Kuna soole tüvirakud on oma kiire jagunemise tõttu alati rohkem altid vähki põhjustavatele mutatsioonidele, usuvad teadlased, et nende uuringu tulemus võib olla ka murettekitav. Oluline on siiski märkida, et näriliste uuringu tulemused ei pruugi alati kehtida inimestele.

«Tahan rõhutada, et see kõik tehti hiirtel, kasutades väga hästi määratletud vähimutatsioone,» ütleb Yilmaz. «Inimestel on olukord palju keerulisem. Kuid see viib meid järgmise mõtteni: paastumine on väga tervislik, kuid kui sul ei vea ja sa uuesti sööma asumisel puutud kokku mutageeniga, nagu näiteks söestunud liha, võid sa tegelikult suurendada võimalust arendada kahjustusi, mis võivad viia vähini.»

Uuring on avaldatud ajakirjas Nature.

Allikad: MIT ja New Atlas