Koolipõlves kujunevad kogu eluks ka söömisharjumused

Koolist peaks kaasa saama ka õiged söömisharjumused, mis oleksid aluseks täiskasvanueas tehtavatele tervist toetavatele valikutele. Foto: Margus Ansu

Koolitoidu vastavus areneva keha nõuetele aitab tagada, et täiskasvanueas ei pea rinda pistma ülekaalust tulenevate terviseprobleemidega. Selle aluseks on kavandatav määrus.

Viimane põhjapanev toitumis­uuring oli küll juba kümme aastat tagasi, aga nii see uuring kui ka Tervise Arengu Instituudi (TAI) korrapärased tervisekäitumise uuringud (Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring, Eesti õpilaste kasvu uuring) näitavad toitumise tasakaalustamatust ning liikumise vähesust kooliõpilaste seas. Toitumise osas on kaks suurt probleemi: liiga vähe köögivilju, liiga palju magusaid-soolaseid näkse ja magusaid jooke. Lisaks süüakse liiga vähe täisteraviljatooteid, kala, pähkleid-seemneid, kuid liiga palju lihatooteid ning magustatud piimatooteid. Paljudel ei ole söömine regulaarne, enim jäetakse vahele hommikusööki – umbes neljandik õpilastest seda ei söö. Hommikusöögi söömine väheneb läbi aastate ja vanuse kasvades. Kuidas aitab neid probleeme lahendada koolitoit?

Tasakaalustamata, ühekülgne ja vajadustele mittevastav toiduvalik ning liiga vähene kehaline aktiivsus on kaks peamist tegurit, miks Eesti täiskasvanud rahvastikust on üleliigse kehamassiga üle poole inimestest, õpilastest umbes kolmandik. Ülekaalulisest lapsest saab aga suure tõenäosusega ülekaaluline täiskasvanu. Üleliigne kehamass on rohkem levinud poiste ja meeste hulgas, mis tuleneb peamiselt rasvunute suurest osakaalust nende seas. Liigne kehamass on väga paljude füüsiliste ja vaimsete probleemide põhjustaja, sealhulgas südame- ja veresoonkonnahaigused või 2. tüübi diabeet.

Kool on koht, kus paljud õpilased viibivad pea poole oma ärkvel oldud ajast. Seega on kool kindlasti koht, kus nii läbi tasakaalustatud, mitmekesise ja vajadustele vastava toiduvaliku, piisava liikumise, aga ka toiduhariduse oleks võimalik toetada õpilasi tervislikumate eluviisiharjumuste kujundamisel.

Toitlustamist koolides ja lasteaedades reguleerib määrus, mis on aastast 2008. Käesolevaks hetkeks on riiklikud toitumissoovitused uuenenud juba kaks korda – 2015. ning 2023. aastal. Määruse muutmisega riiklikele soovitustele vastavaks on tegeletud alates 2015. aastast, kuid kahjuks ei ole seni jõutud selle vastuvõtmiseni.

Segane määrus

Kõige suurem probleem kehtivas määruses on süsivesikute nõue, mis peavad selle järgi andma vähemalt 55 protsenti energiast. Samas ei ole oluliselt piiratud suhkrute kasutamist. Seega halvimal juhul tõstetakse süsivesikute kogust suure koguse suhkru lisamisega.

Paljudesse hangetesse on juba sisse kirjutatud piirangud suhkrute lisamisele, mis tähendab omakorda, et nõutud 55 protsendi energia kättesaamiseks peab menüüs olema väga suures koguses teraviljatooteid, puu- ja köögivilju. Köögiviljade, marjade ja puuviljade söömise suurenemine on igati tervitatav, kahjuks on need kogused kohati sellised, et lapsed lihtsalt ei jaksa neid ära süüa. See omakorda tähendab, et ülejääk läheb kas prügisse või selle ennetamiseks laste lauale neid sellises koguses tegelikult ei jõua, ehk see, mis paberil ja toidulaual, ei ühti. Samuti on kehtiva määruse puhul läbi aastate olnud vaidluskohaks, kas lisades toodud mikrotoitainete kogused on või ei ole kohustuslikud.

Määruse sõnastust võib mõista mitut moodi ning see on toonud kaasa rohkem kui ühe hanke tulemuste vaidlustuse. Kavandatavas määruses on makrotoitainete saamise piirid muudetud kõige uuematele soovitustele vastavaks ning konkreetsete mikrotoitainete nõudmiste asemel keskendutakse hoopis toiduvalikule.

Paljudel tekib õigustatud küsimus, kas kavandatava määruse nõuded mõjutavad ka koolitoidu hinda. Mõjutavad, kuid see mõju on tühine võrreldes toiduainete hinna tõusuga alates 2018. aastast ehk aastast, mil riik kehtestas koolitoidu toetuseks ühe euro lapse kohta ning ei ole seda siiani tõstnud.

Statistikaameti kodulehelt võib leida, et tarbijahinnaindeksi muutus I kvartalis 2024 võrreldes I kvartaliga 2018 on olnud 44 protsenti. Kui võtta aluseks 44 protsenti, siis peaks riik euro asemel toetama koolitoitu vähemalt 1,44 euroga, et saaks pakkuda sama kvaliteetset toitu kui kuus aastat tagasi.

2023. aasta kevadel läbi viidud määruse rakendamise kulu-uuring näitas, et keskmiselt tõstaksid määruse muudatused koolitoidu omahinda umbes 13 protsenti, sealhulgas toitlustusfirmade puhul alla kolme protsendi ning kooli omatoitlustuse korral umbes 20 protsenti. Selline vahe on tingitud sellest, et toitlustusfirmad toitlustavad koole läbi hangete, kus on juba tavaliselt sees suurem osa planeeritava määruse nõuetest. Suurim hinnatõus tuleks puuviljade, kala ja köögiviljade koguse suurendamise arvelt, samas väheneksid kulud mõne teise toidugrupi arvelt.

Enamik kohalikke omavalitsusi maksab kinni selle osa, mille võrra koolitoidu kogumaksumus tuleb ühest eurost suurem. Samas on toidukaupade hinnatõus ja hangetes seatud kriteeriumid koolilõunale viinud osas omavalitsustes selleni, et lapsevanemad peavad juurde maksma. Osaliselt tasulise koolitoidu eeliseks on see, et toitu suhtutakse lugupidavamalt, vanemad annavad teada, kui laps ei tule kooli, ning nõnda on vähem toiduraiskamist. Samas suurendab see kindlasti ebavõrdsust, kuna söömata võivad jääda just need, kel koolilõunat kõige enam vaja, kuid kes ei soovi vaeseks sildistamist.

Söömiseks on vaja aega

Koolilõuna ei ole ainult kõhutäis – see hõlmab endas ka füsioloogiliselt sobivaimat söömise kellaaega, söömiseks ette nähtud piisavat aega ning sobivat keskkonda. Paraku on jätkuvalt koole, kus nooremad õpilased saavad hernesuppi kell 9.45 ning vanemate klasside õpilased kannatavad tühja kõhtu kella kaheni päeval. Või tuleb 15 minutiga jõuda neljandalt korruselt sööklasse, seista järjekorras, ahmida sisse koolitoit ning jõuda õigeks ajaks tundi.

Õnneks leidub ka positiivsemaid näiteid. Ideaalne oleks, kui puhtalt söömise ajaks oleks vähemalt 20 minutit. Lisaks võiks söögivahetund olla pikem, et võimalusel saaksid õpilased ka liikuda. Hea näide on Puhja kool, kus nii just toimitaksegi, ning nende koolis on sellel tunnil isegi oma nimi – heaolutund. Selle tunni ajal saavad õpetajad-õpilased lisaks söömisele ja liikumisele suhelda üksteisega tunnivälisel ajal ning seeläbi märgatakse ja räägitakse asju, mida koolitundides teha ei saa. Ja kuigi osa koolijuhte on seda meelt, et söögivahetund ei ole oluline, kool on ainult õppimise koht, siis söögivahetund on just nimelt tund nagu iga teinegi – siit saadakse lisaks kõhu täitmisele kaasa ka õiged söömisharjumused edasiseks eluks.

Ideaalis võiksid õpetajad süüa õpilastega koos, olla neile eeskujuks, juhendada väiksemaid, rääkida toidust ja tervislikust toitumisest. Tervisliku toitumise teema peaks olema lõimitud kõikidesse tundidesse, aitamaks luua arusaamu toitumise ja tervise seostest, toiduvalikute keskkonnamõjust jm.