/nginx/o/2024/09/11/16351279t1h23cb.jpg)
Tänavu septembri viimasel nädalal toimub Eestis juba kümnendat korda spordinädal, mis kutsub kõiki, olenemata vanusest, pikema ja tervema elu nimel liikuma. Terviseteadlikkust on oluline kujundada juba lapseeas ning sellele aitavad kaasa eeskätt lapsevanemad, aga ka vanavanemad ja õpetajad, kes saavad lapsi innustada, pakkudes selleks välja ka võimalusi.
Viljandi gümnaasium on üks kolmest Eesti gümnaasiumist, mis on liitunud «Liikuma kutsuva gümnaasiumi» pilootprogrammiga. Kooli liikumisõpetuse õpetaja Kristiina Jürisson avaldab lehele, mis ajendas kooli pilootprojektiga liituma ning millist positiivset mõju on see kahe aasta jooksul õpilastele avaldanud.
/nginx/o/2024/09/11/16351272t1hf9a9.png)
«Me oleme Viljandimaal üks vähestest gümnaasiumidest ning meile jõuavad õpilased päris kaugetest maakonna nurkadest. Päris paljud õpilased tulevad ka liikuma kutsuvatest koolidest ja on ju väga hea, kui me saame neile pakkuda võimalust oma liikumisharjumusi meie koolis jätkata,» toob Jürisson välja ühe põhjuse, miks liituti pilootprojektiga. Ta lisab, et teiseks ja vast olulisemaks põhjuseks on õpilaste vaimse ja füüsilise suutlikkuse tõstmine. ««Liikuma kutsuva gümnaasiumi» pilootprojektiga kutsus meid liituma Tallinna Mustamäe riigigümnaasium ning kuna meie kooli juhtkond üheskoos direktoriga on liikumist pooldav, siis muidugi olime valmis kampa lööma,» jagab Jürisson.
Jürisson märgib projektist rääkides, et Viljandi gümnaasium on «Liikuma kutsuva gümnaasiumi» algatust piloteerinud pea poolteist aastat, lõpptähtaega sellel aga pole. «Me saame jooksvat tuge «Liikuma kutsuva kooli» katusorganisatsioonilt, samas anname neile ka jooksvalt infot, kuidas algatused koolis on õnnestunud ja mida saaks veel paremaks teha, mida oleks vaja muuta. Meid ootab eeloleval sügisel ees taas üks kohtumine, kus me vaatame tulevikku ja seame endale uued väljakutsed,» avaldab Jürisson koostöö tagamaid. Ta lisab, et eesmärk on tegutseda ikkagi tõhusalt ja eesmärgipäraselt. Koolis on loodud töörühm, kus löövad kaasa nii koolijuht, õpilasesinduse mentor kui ka aineõpetajad. Täiesti teadlikult tegutseb pisut eemal sellest töörühmast ka liikumisõpetaja, andmaks signaali, et algatus ei ole ainult liikumisõpetaja vastutus. Selle iva on laiemas mõtteviisi muutuses, kuhu, tõsi, panustab liikumisõpetaja oma erialaste teadmistega.
«Erinevus on näiteks päeva ülesehituses,» toob Jürisson välja. Gümnaasiumides tihti ei olegi klassikalises mõttes vahetundi. Õpilastel on aga oma aja planeerimist ja võimalusi oma päeva ülesehitamiseks palju rohkem. Kui põhikooli lapsed lähevad vahetunni ajal seinaronimise mängule või välja keksu mängima, siis gümnaasiumiõpilased seda enam ei tee.
Nii leiab Jürisson, et gümnaasiumiõpilastele on palju keerulisem leida aktiivseid tegevusi. Kui gümnaasiumiõpilane jõuab aga Viljandi gümnaasiumisse liikuma kutsuvast koolist ning see on hästi toiminud, söandab see õpilane näiteks 90-minutise tunni ajal teha klassile ettepaneku liikumispausiks. «Ta annab oma vajadusest märku ja see on väga suur erinevus tavakoolist,» arvab Jürisson.
Suurim küsimus on Jürissoni meelest aga hoopis see, kui palju gümnaasiumi aineõpetajad on valmis oma tundi liikumispausi sisse tooma ehk kui palju nad tajuvad selle väärtust. Ilmselt vähem kui algklassiõpetaja. Teiselt poolt on teaduslikku lähenemist õppimise ja füüsilise aktiivsuse vahel jällegi gümnaasiumis lihtsam juurutada, kuigi see võib vajada õpetajate poolt aktiivsemat põhjendamist. «Me oleme ka õpilastelt küsinud, mis on see, mida nemad aktiivsemaks vahetunniks vajavad ja mis neid kõnetaks,» toob Jürisson õpilastega ühe koostööpunktina välja. Ta lisab, et õpilased tajuvad väga hästi, miks seda küsitakse ja saavad ka sellest aru, et lahendused välja töötada ja ettepanekud muudatusteks on nende enda teha.
«Gümnaasiumis keskendume teadlikkuse tõstmisele eelkõige õpilaste ja seejärel õpetajate puhul,» avaldab Jürisson «Liikuma kutsuva gümnaasiumi» ideed. Proovitakse leida iga õpetaja jaoks vastus, kuidas integreerida liikumisõpetuse elemente tema tavalisse ainetundi. Liikumisõpetajad peavadki suutma põhjendada, kuidas kogu klass saab matemaatika õppimisel kasu sellest, kui tunni kestel võetakse üks minut ja tõustakse kogu klassiga püsti, sirutatakse, jalutatakse vms. «Me oleme just teadlikkuse kasvatajad, mitte inventari jagajad, paigaldajad,» näeb liikumisõpetaja enda rolli projektis.
Viljandi gümnaasium annab juba 12 aastat varasema nimetusega kehalise kasvatuse tunde just liikumisõpetuse tunni idee järgi, kus eesmärk pole täita etteantud norm, vaid suunata iga õpilast leidma just talle sobilik liikumisviis, anda talle pärast liikumist positiivne emotsioon ning aidata õpilasel leida tasakaal vaimse ja füüsilise pingutuse vahel. Jürisson avaldab, et Viljandi gümnaasium oli seetõttu teistest pisut ees. «Liikumisõpetuse nimetus on meil tunniplaanis nüüd teist aastat. 12 aastat tagasi me alustasimegi sellest, et mõelda, mida gümnaasiumi lõpetanud noor inimene tegelikult vajab. Jõudsime selleni, et noor vajab enim enesejuhtimise oskust ehk oskust analüüsida, mida ta vajab ja milleks vajab,» toob Jürisson välja. Tasakaalus peab olema toitumine, uni, liikumine ja vaimne pingutus. Selle põhjal meie kool oma liikumisõpetuse aine ka üles ehitas. «Suur idee on siis see, et kõik viis kursust, mis gümnasist liikumisõpetuses läbib, viivad ta kooli lõpuks oma liikumisaktiivsuse teadliku juhtimiseni ehk siis liikumispädevuseni,» võtab liikumisõpetuse õpetaja kokku.
«Jaa, muutumise märke on näha,» rõõmustab Jürisson. «Ei olegi vahet, mis kooliastmes õppiva noorega on tegu. Näiteks meie gümnasistid jõudsid mõni aeg tagasi lahenduseni, et aastaaegadel, mil vihma või lörtsi tõttu liikumispausiks õue minna pole võimalik, sobib neile ka õppehoone korruste vahel jalutamine, mille ringi nad ise välja töötasid,» toob Jürisson näite. Ta lisab, et tore on ka see, et vähegi sobiva ilmaga veedetakse vabad minutid õues palli mängides, kettagolfi kettaid loopides. «Märkimist väärib, et ka üks lauatennise laud on praeguseks katki mängitud ning asendatud uuega,« toob Jürisson välja vaid mõned näited õpilaste aktiivsusest.
Ka on märganud liikumisõpetaja, et lastes on suurenenud valmisolek tunni kestel teha õpetajatele ettepanek ennast liigutada. «Selle taga võib olla piloot, aga ka võib-olla lihtsalt see teadlikkus, et see on mulle hea, ma vajan seda edukaks tunnitööks ning enesekindlus seda pausi ka paluda,» mõtiskleb Jürisson. Täiesti teadlikult tegeleb liikumise tähtsustamisega ka kooli õpilasesindus. «Nad korraldavad näiteks igal kevadel algusest lõpuni ja päris ise rannamängud, kus sportliku mõõduvõtu kõrval on rõhk just üheskoos kaaslastega aktiivsel ja rõõmsal tegutsemisel,» lisab Jürisson.
«Eks see, kui füüsiliselt aktiivne on õpilane iga päev, on näha ka koolis,» märgib Jürisson. Ta toob näiteks, et kolmanda aasta tüdrukud tegelevad kolm ja pool kuud oma aktiivsuspäeviku põhjal enesearendamisega. Sealt on juba näha, milline on igaühe huvi liikumise vastu ja mida ta ka harrastab. Ka on liikumisõpetuse raames kaks korda kooliastme jooksul koolivälise liikumisürituse arvestus, kus õpilane kas osaleb või aitab korraldada mingit laadi spordisündmust. Kevadel toimub peegeldus, mida nad tegid, mida sellest tegevusest õppisid ja kogesid. Jürisson elavneb ja lisab, et see on alati hästi positiivne sündmus, mis näitab tegelikult ka seda rõõmu ning uue kogemist, mida sündmuse korraldamine või sellel osalemine õpilasele andis. Veel toimub liikumisõpetuse aine osana talispordinädalal osalemine ning matkamise arvestustöö.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)