/nginx/o/2025/05/17/16850092t1h201c.jpg)
Kogu ajaloo vältel on vähe asju inspireerinud nii palju soolapuhumist kui pillid, võlurohud ja lubadused aeglustada vananemist, suurendada elujõudu või pikendada elu. Kuid selle kiidulaulu ja tühjade lubaduste keskel on alles jäänud mõned kuldsed tõed.
Juba 400. aastal eKr ütles laialdaselt moodsa meditsiini isaks peetav Hippokrates kuulsad sõnad: «Kõndimine on inimese parim ravim.» Rohkem kui kaks tuhat aastat hiljem on ka teadus lõpuks selle tarkuseni jõudnud.
Inimestel, kes kõnnivad päevas rohkem kui 8000 sammu, on poole väiksem enneaegse surma riski kui neil, kes kõnnivad vähem kui 5000 sammu – see on istuva eluviisi künnis. Kuid pärast 8000 sammu saavutamist kipub kõndimisest saadav kasu samaks jääma, mis seab kahtluse alla pikaajalise usu 10 000 sammu tegemisse päevas.
Tegelikult ei ole see norm teaduslikult põhjendatud, vaid tuleneb turundusest. 10 000 sammu tegemise eesmärk sai alguse ühest 1960. aastatel Jaapanis tehtud reklaamikampaaniast. Sellega reklaamiti maailma esimest kaubanduslikku sammulugejat nimega manpo-kei, mis tõlgituna tähendab 10 000 sammu mõõturit.
Viimasel ajal on teadlased uurinud lihtsat, kuid olulist küsimust: kas iga samm loeb võrdselt või on kiirem kõndimine – üle saja sammu minutis ehk umbes 5–6 kilomeetrit tunnis – tegelikult tervisele kasulikum?
Vananemise ja südame tervise puhul on üha rohkem tõendeid, et tempo on tõesti oluline. Lihtsalt 14-minutise igapäevase jalutuskäigu asendamist seitsme minuti pikkuse kiire kõnniga on seostatud 14 protsenti väiksema südamehaiguste esinemissagedusega.
Üle 450 000 Suurbritannia täiskasvanu andmete analüüsis kasutati bioloogilise vanuse geneetilist markerit, mis näitas, et ajaks, mil inimesed on keskikka jõudnud, on eluaegne kiire kõndimine vähendanud nende bioloogilist vanust aeglase kõndimisega võrreldes kuni 16 aastat.
Üks järeluuring näitas, et kiirest kõndimisest kasu saamiseks ei ole kunagi liiga hilja. Teadlaste tehtud mudel näitas, et 60-aastaste füüsiliselt passiivsete naiste ja meeste eeldatav eluiga kasvaks umbes ühe aasta võrra, kui nad lisaksid oma igapäevasesse rutiini lihtsalt kümne minuti pikkuse kiire kõndimise.
Kiire kõndimise mõju näitab seegi, et selle põhjal saab ennustada seda, milline on tulevikus inimeste tervislik seisund. On näidatud, et selle põhjal saab südamehaigustest tingitud surma riski ennustada paremini kui traditsiooniliselt kasutatavate näitajate põhjal, nagu vererõhk ja kolesterool, ning paljud teised elustiili näitajad, nagu toitumine, rasvumise tase ja üldine füüsiline aktiivsus.
Tegelikult on ehk kõige informatiivsem küsimus, mida arst oma patsiendilt küsida võiks, järgmine: «Kui kiiresti te võrreldes teiste inimestega kõnnite?»
Ohtralt eeliseid
Kuid kiirest kõndimisest ei pruugi täiendavalt kasu olla kõigil juhtudel ja igasuguses kontekstis. Näiteks ei ole kiire kõndimise eelis aeglasema kõndimise ees vähiriski vähendamisel kuigi kindel.
Hiljutine uuring näitas, et kuigi kõndimine tervikuna oli seotud 13 erineva vähivormi esinemissageduse vähenemisega, ei olnud kiirel kõndimisel lisaväärtust. On ka näidatud, et pikaajalise istumise katkestamisel kerge ringiliikumisega on samuti tugev mõju ainevahetusele.
Oluline on, et kõndimisel on lisaks füüsilisele tervisele ka palju muid eeliseid. See võib parandada ajutegevust ja kahekordistada loovate ideede tekkimist. Tõepoolest, aju süsteemid, mis toetavad mälu ja kujutlusvõimet, on samad, mis aktiveeruvad kogu keha liikumisel.
Paljud meist kasutavad seda nähtust juba, kasutades kõndimist probleemide üle mõtlemiseks ja lahenduste või ideede leidmiseks, mis muidu jääksid kättesaamatuks. Siin on oluline ka kontekst, kuna looduses kõndimise mõju vaimsele tervisele ja kognitiivsetele võimetele on suurem.
Niinimetatud loodusretseptid kliinilistele patsientidele kasutavad neid põhimõtteid kõndimise suurendamiseks ja nii vaimse kui füüsilise tervise parandamiseks.
Füüsiline passiivsus on üks peamisi põhjusi, miks tänapäeval levivad nii tööstusriikides kui ka arengumaades epideemiliselt sellised kroonilised haigused nagu diabeet ja südamehaigused. On hinnatud, et füüsilise passiivsusega võitlemise abil saaks igal aastal ära hoida 3,9 miljonit enneaegset surmajuhtumit.
Ennetamise asemel põhinevad meditsiinisüsteemid aga suures osas haigustega toimetulemisel – inimesed haigestuvad ja neile määratakse haiguse ravimiseks ravimeid. Uue ravimi turule toomine maksab keskmiselt miljard dollarit ja toob hoolimata uurimis- ja arenduskuludest aktsionäridele ikkagi märkimisväärset kasumit. See näitab tervishoiu ulatuslikku mõju majandusele.
Kui vaid murdosa nendest kuludest suunataks rahvatervise algatustesse, mille eesmärk on suurendada kõigi inimeste võimalusi kõndida ja füüsiliselt aktiivne olla, võiks vajadus üha keerulisema meditsiinilise ravi ökosüsteemi järele väheneda.
Lühidalt öeldes, kui otsite pikaealisuse eliksiiri, võiksite vaadata oma jalgade poole.
Artikli tõlkis inglise keelest Heilika Leinus.